Mart Sander „Litsid. Naiste sõda. I raamat"

 

See raamat oli minu lugemisnimekirjas oodanud juba päris pikka aega. Otsustasin selle siis viimaks käsile võtta, kui Raamatuvahetusse korraga väga mitu eksemplari pakkumisele tuli: võtsin seda kui märki, et nüüd on õige aeg see raamat ära lugeda. 

Etteruttavalt võin öelda, et see paljukiidetud teos ei petnud minu ootuseid. Peaasjalikult olin palju kiidusõnu kuulnud raamatu järgi tehtud samanimelise telesarja kohta, mida mina pole siiani näinud, kuid nüüd kavatsen järele vaadata. Teosest sõltumata meeldis mulle väga lugeda midagi eesti autorilt, kuna juba väga pikka aega pole ma saanud mahti kodumaiste teoste poole vaadata. Kuidagi hoopis teistsugune tunne on lugeda kasvõi tuttavate isikunimedega tegelaste kohta, kusjuures tuttavad on ka tegevuspaigad ning loomulikult on isiklik seos ka raamatu sündmustega. See pani mind mõtlema, et miks ma siiani nii väheagaralt olen eesti autorite teoste poole küünitanud...

Kiidusõnu väärib ka Sanderi kirjutamisstiil, sõnade voolavus ja raamatu väga lihtne loetavus. Tegu oleks tõeliselt mõnusa ajaviiteromaaniga, kui sündmustekäsitlus poleks nii sünge. Siiski tundus järgmise äärmusena mulle kohati, et liigagi tihti pakub autor lugejale seda liiga rutakat sündmuste lahendust. Vähe aega jäi lugejale endale mõistatamiseks, mis puudutab siis kasvõi Carola segast tausta ning ujuvaid motiive. Reeglina lahendusid kõik püstitatud küsimused ja mõistatused juba järgneva paari lehekülje jooksul. Seejuures ei saa nuriseda probleemi lahenduse enda üle, vaid just seda n-ö praadimisaega oli minu hinnangul jäetud natukene väheseks. Samuti oleks ma oodanud, et Falkenbergide salasekeldused muutuvad raamatu teises pooles uuesti relevantseks, kuna teose esimeses pooles pühendati nende saladustele küllaltki palju aega ja ruumi, samas kui hiljem oleks kogu lugu võinud lugeja poolest ka olemata olla. Kuna tegu on aga triloogiaga, ei taha ma sündmustest ette rutata: võimalik, et Carola ja teised Falkenbergid tulevad ühel hetkel sündmustekäiku tagasi ning kogu ehitatud müsteerium ei olnud vaid järjekordse tegevusliini arendamise eesmärgil raamatusse paigutatud seosetu võte.

Siiski läks raamatu teemakäsitlus mulle muidugi väga hinge. Olen ka muidu üsna patriootlik kodanik: nutan kergesti kasvõi laulupeost videoid vaadates ning kuulan ka igapäevaelus ajaviiteks isamaalisi laule. Eriti muidugi praeguses maailmaolukorras, kus meist mitte kaugel lõõmab vägivaldne võitlus sissetungijate ja oma kodumaa kaitsjate vahel, tunneb ilmselt iga eestlane midagi kihvatamas ka oma riigi hea käekäigu eest, kuna ukrainlaste olukord on meile emotsionaalselt liigagi tuttav. Niisiis ka seda raamatut lugedes, nähes, kuidas need sündmused vaikselt, kuid salakavalalt ja jõhkralt lahti rullusid, tundsin ma tihti seda tunnet, et minu kodu on mulle kõige kallim ning ma ei talu mõtet, et keegi peaks seda kunagi külmavereliselt ja täiesti süüdimatult oma ideoloogia või füüsiliste relvadega rüvetama tulema. Ootamatult langesin ma hetkeks isegi kergesse masendusse, kui raamatu kõige intensiivsemad stseenid parasjagu käsil olid. Mulle ei meeldi see, mis tunde see raamat mulle tekitas, kuid kuna see on seotud igati raamatuväliste sündmustega, on siit järeldatav, et tegu on väga osavalt kirjutatud raamatuga, mille sõnad, laused ja nende läbi mõtted jõudsid ka päriselt minuni.

Raamatu keelekasutusest veel nii palju, et mulle väga meeldis, kuidas oli näidatud erinevate tegelaste rahvuseid selle kaudu, et nende tekst oligi raamatus esitatud vastavalt vene, inglise või saksa keeles, kusjuures allmärkustesse oli lisatud tõlge. See oli lihtne, kuid efektiivne võte tegelaste ilmestamiseks, kuid ka teatud hoiakute kujundamiseks antud kontekstis. Kõik tundus kuidagi rohkem „päris".

Loed lehekülje – ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!

Raamatu andmed

Hea Lugu 2018

280 lk