Suzanne Collins „Näljamängud"
See on juba teine kord viimase aasta jooksul, mil „Näljamänge" loen, ning see peaks juba iseenesest päris elavalt näitama, kui väga mulle see raamat meeldis! Jah, ma tean, et kogu esialgne vaimustus selle ümber on juba rohkem kui 10 aasta tagune teema ja praegu ei peaks ma üldse enam „Näljamänge" lugema, vaid hoopis „Laululindude ja madude ballaadi", sest see ilmus nüüd ju eesti keeles ka juba, aga no vot, näed siis - inimene läheb ikka algusesse tagasi, kui ta eksinud on, ütles juba Tammsaare. Nimelt ei ole mul see aasta lugemise mõttes väga hästi alanud. Kogu aeg on midagi sebida ja toimetada või on vaja kusagil olla ja midagi teha või õppida, nii et lugemiseks ei ole ei aega ega tahtmist. Mul on seda iseeneselegi raske tunnistada, et ma praegu selline looder lugeja olen olnud. Kuigi eelmisel aastal ei saanud ma päevagi lugemata olla, on praeguseks selline hea harjumus nagu kusagile kadunud - no näed siis, kui kaduv on elu ning kui kerged on isegi kinnistunud asjad k
