Margus Kalam „Minu Aasia"

 

Üllatav raamatuvalik minu enesegi jaoks, millega oma lugemisaastat alustada. Kuigi „Minu" sarja raamatuid olen varemgi lugenud ja need mulle ka väga meeldinud on, siis seekordse reisirihtpunkti valik on mu enda jaoks üllatav. Kuigi praegu on kogu maailmas populaarsed näiteks k-pop muusika ja anime multikad, mille pärast pea iga fänni eluunistuseks on kasvõi korra oma iidolite kodumaid külastada, ei ole kumbki neist tõmbenumbritest minule eriti midagi ütlev. Ka aasiast tugevaid mõjutusi saanud noortemood paneb mind üldiselt vaid õlgu kehitama. Selles suhtes suhestusin nii raamatu kui autoriga hästi, et ei lootnudki leida sisutihedaid ülevaateid näiteks sealsete popstaaride elust või soovitusi parimateks animepoodideks. Minu kasised eelteadmised ja ka huvi Aasia maailmajao kohta keerlesidki arenenud ja läänemõjudega Korea ja Jaapani asemel pigem hoopis India, Bangladeshi ja teiste kolmanda maailma riikide ümber, millest raamatus ka kõige rohkem juttu tuli. 

Raamat üllatas mind selle poolest, et kui tavaliselt keskenduvad reisiraamatud pigem koha n-ö maha müümisele, siis seekord üritas raamat lugejat hoopis erinevate kohalike ohtude eest hoiatada, kõneledes näidete jaoks konkreetsetest ebameeldivatest kogemustest. Väga sagedased olid juhtumid tühistatud või kogemata hoopis märkimata jäetud hotellibroneeringutest, kuhu kohale jõudes teatati, et tube enam pole. Ma ei kujuta ettegi, millist tüdimust ja jõuetust see veel asjaosalistes pidi tekitama, kui isegi minul lugedes selle peale ihukarvad püsti tõusid! Asi lahenes aga alati, kui klient otsustas seesuguse kohtlemise peale oma kinganinad tagasi uksest välja pöörata. Seepeale leiti ikka laua alt veel mõni varuks pandud toavõti!

Kuigi üks paksematest „Minu" sarja raamatutest, mida siiani lugenud olen, olid leheküljed kadunud kui eilne päev juba enne, kui arugi sain! Jutustamisstiil on just parajalt ülevaatlik, langemata liigsetesse detailidesse, samas ka midagi olulist välja jätmata. Kirjeldusteks oli valitud paras tasakaal isiklikumat laadi ja üldiste kirjelduste edastamiseks. Üsna piinliknaljakas oli lugeda näiteks autori korduvatest naiseotsingutest välismaal, kus ta justkui kikivarvul neidude vahel käis, kartes, et teda tüüpilise lääne turisti kombel ära kasutatakse. Mehe paranoia tegi jutustuse korraga asjalikuks ja tänuväärseks, aga samas ka mõnusalt meelelahutuslikuks. Tõenäoliselt on nii, et ega Tema aastaid kestnud seiklused Aasias ju ainult kehvade kogemustega ei piirdunud: sedasi poleks Ta ilmselt nii kauaks reisima jäänudki. Kogum neist (ilmselt) kõige vürtsikamatest ja uskumatumatest seiklustest tekitas aga tunde, et küll mõnega ikka juhtub! Või ongi kõik lood paradiisisaartest ja elust palmi all vaid muinaslood?

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!

Raamatu andmed:

Kirjastus Petrone Print 2019

390 lk