Sven Vahar „Minu Leedu"

 

„Minu Leedu" on kõik, mida üks keskmine eestlane üldiselt Leedu kohta teab ning mida sellest mõtleb või arvab. Ühest kandist on Leedu ju justkui eestlaste oma jope - asukoht vaid kiviga üle Läti visata; meiega peaaegu identne lähiajalugu Nõukogude Liidu valitsuse all ning ühesugune revolutsiooniline mälestuski Balti ketist, kus otseselt või kaudselt eestlased leedukatega suisa käsikäes seisid. Ometi on vaatamata minevikus olnud üksmeelele ja teineteisemõistmisele nüüdseks toimunud teatav lahkuminek, mil vääramatu üksmeel enam välistamatult vajalik pole. Oleme kui suureks kasvanud lapsed, kel teineteisest mäletada vaid ilusaid suveõhtuid koos liivakastis mängides.

Kui aga nood ammused-ammused tuttavad kord aga juhtumisi trehvama peaks, võib kumbki avastada, et lahus oldud aastad ei olegi neid nii meeletult erinevaks kasvatanud. Näiteks armastus kartuli ja hapukoore vastu võib olla see, mis vanad tuttavad taas ühendab. Olles ise õnnelik eestlane, kel au omada isiklikult leedukatest tuttavaid (kuid ilmselt pigem havaesinev erand), võin tunnistada, et vähemalt minu põlvkonna esindajate hulgas pole eestlasel ja leedukal küll suurt põhimõttelist vahet. Tulles kumbki Nõukogude ajast taastuvast ühiskonnast, mida meie tegelikult kunagi tundnudki pole, ning kus lääne kultuur vägeva jõuga peale surub, oleme oma väärtushinnangute ning õige-ja-vale tunde poolest pea identsed.

Ehk suur põhimõtteline sarnasus ongi see, mis eestlasi siiani Leedust eemale tõukab? On Leedu ju meie mõistes kohe kindlasti välismaa, kuna sinna jõudmiseks tuleb ületada kaks piiripunkti ning pärale jõudes lüüa letti oma küsitav keeleoskuski. Selle õige välismaana meie, eestlased, Leedut miskipärast aga siiski ei näe - ehk ongi põhjuseks liigne sarnasus meie endaga, mida me endile tegelikult tunnistada ei taha? Võimalik, et Leeduga seondubki meile kõige esimesena mõiste „Balti riigid", millest Eesti salaja, aga nii kindlameelselt eemale tahab vingerdada. Kes siis meist ei rõhutaks välismaalasele oma kodumaa asukohta kirjeldades, et „Eesti asub PÕHJA-Euroopas" ning kindlasti ei saa jätta ka lisamata, et kodumaa asub ju täpselt „Soome kõrval", endistest vennasrahvastest Lätist ja Leedust ei piuksugi.

Milline see Leedu meie jaoks aga tegelikult oleks, kui jätaksime kõrvale eksitavad eelarvamused ja juurdunud suhtumise Leedusse stiilis „Aga see on ju LEEDU..."? Mida see rõhk seal riigi kohal ja see vinguvalt veniv hääletoon seejuures tegelikult peidavad? Arvan, et seda, mida kõike me Leedu kohta tegelikult ei tea. On ju nii, et kui mõtleme Leedu peale, ei tulegi esimese hooga isegi ühtegi õiget vaimupilti silme ette? Mis seal Leedus õigupoolest üldse on? Tuleb välja, et seal on nii mõndagi avastada! Kuigi kui tekib soov minna välismaale puhkama, oleks Leedu võimalike sihtpunktide nimekirjas ilmselt üsna madalal kohal, sedagi poolnaljatlemisi. Samas on aga hoopis naljakas mõelda, et üks koht asub meile nii lähedal ja tõenäoliselt väga paljud eestlased peavad tõdema, et nad pole elus mitte kordagi Leedus käinud. On ju üks vana ütluski, mis õpetab: „Enne, kui lähed Pariisi, käi ära Nuustakul!". Eestlastena ei ole meil selleks midagi muud keerulisemat vaja tehagi, kui vaid bussi peale hüpata!

Loed lehekülje - ei saa arugi et üks riiulitäis sest sai!

Raamatu andmed:

Kirjastus Petrone Print 2020

264 lk