Sophokles „Kuningas Oidipus"

Pole vist vaja öeldagi, et tolle teose lugemiseks andis mulle tõuke kool oma kohustusliku kirjandusega. Ei oleks vist kuigi tavapärane, kui keegi minuealine selle ajaloolise väärtkirjandusteose niisama raamatukoguriiulilt lugemiseks üles korjaks. See aga ei tähenda hoopiski, et ma selle lugemist ei nautinud, kaugel sellest! 

Kui õpetaja klassile „Kuningas Oidipuse" näol uut kohustusliku kirjanduse teost tutvustas, hirmutas ta minu ja kogu ülejäänud klassi esialgu täitsa sõnatuks. Ta tegi kõigile kohe esimese asjana selgeks, et tegu on tõelise väärtkirjandusega ning selle peaks läbi lugema iga haritud inimene. „Noh," mõtlesin ma, „eks sellest sain ma juba isegi aru, kui meile seda koolis lugeda antakse." Aga see ei olnud veel see hirmus osa. Kõhedaks läks olemine alles siis, kui õpetaja hoiatas, et tekst on kirjutatud värsis. Eks luuletusi ole ma ju ennegi lugenud, aga et terve lugu lugeda ainult ilukõnes... Olin täitsa mures, kui palju ma sellest esimese korraga aru saan ning peas lugesin juba päevi, kui palju on mul aega, et näidend ehk isegi mitmekordselt üle lugeda. Kerge rõõmuohe vihises aga üle klassiruumi, kui õpetaja tegi teatavaks, et lehekülgi on kokku vaid nii umbes 64.

Tõttasin siis kiirel sammul jälle raamatukokku, et enne teisi jaole saada. Enamasti kipub ikka olema nii, et kui mingi raamat antakse koolis kohustuslikuks kirjanduseks, on raamatukogus sellest justkui nipsu pealt täielik põud... Sain siis oma otsitu kätte ja libistasin õrnalt käega üle selle kaane - miski ütles mulle, et karta pole vaja. Korraks isegi sirvisin raamatut, kõik on emakeeles - selleks hetkeks olin juba täiesti rahulik. Kodus tahtsin juba õhinaga lugema hakata! Märkasin ka raamatu lõpus olevaid tekstiseletusi. Etteruttavalt võin öelda, et neist oli palju abi. 

Lugesin siis lehekülje, teise, veel ühe ja veel ühe... Tutvusin mulle uue värsilise tekstiga, mis osutus täiesti normaalseks ja arusaadavaks, ehk veel kaunimaks kui tavaline proosa. Lugemise ajal lappasin aga jälle raamatut tahapoole, et värsiridade numbrite järgi tagant tekstiseletusi ja lisatud märkuseid lugeda. See oli nii hea, et taga ei olnud lahti seletatud mitte ainult konkreetsete sõnade tähendused või tõlked kreeka keeles, vaid ka pikemad taustalood ja selgitused müütidest, et amatöörsele väärtkirjanduse lugejale nagu mina pakkuda kõigele vaatamata ikkagi täielikku lugemisnaudingut. Väga huvitav oli ka see, kuidas oli oletuslikult selgitatud Sophoklese motiive teose kirjutamisel ning tema võimalikke sügavamaid tagamõtteid erinevate stseenide juures.

Nagu ilmselt ka juba välja tuli, olin ma väga meeldivalt üllatunud! Minu esialgne hirm oli täiesti asjata. Nojah, eks tegelikult võis oodata, et ma täiesti ükskõikseks ei jää juba oma varasema huvi tõttu kreeka kultuuri ja mütoloogia vastu. Selle teose kohta saan küll öelda, et ei tõstnud enne raamatult pilku, kui juba pool läbi oli - tõesti oli huvitav! Jah, pool tähendab siinkohal küll vaid 30 lehekülge, aga minu mõte jääb samaks, et lugemine läks lennates!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!