J.K. Rowling „Harry Potter ja tarkade kivi"

Usun, et ma ei ole tõest väga kaugel, kui väidan, et suurem osa inimestest on korra elus vähemalt kuulnud „Harry Potteri" raamatute sarjast. Lähen oma väitega veidi kaugemale ja pakun, et kenake osa neist inimestest on neid raamatuid ka lugenud. Nüüd olen juba täitsa ülbe ja laon lagedale, et kõigile, kes on võtnud vaevaks need kogukad raamatud läbi lugeda (vaid väiksemate eranditega), on see terviklugu väga meeldinud! Hea küll, kui ma võisingi siin veidi liialdada, siis võin ma ikkagi täieliku uhkuse ja heameelega väita, et mina olen igatahes tohutu „Harry Potteri" raamatute austaja ja ei väsi tollele loole kiidulaulu laulmast!

Nagu võib ilmselt juba aru saada, siis see ei olnud esimene kord, kui ma ühe „Harry Potteri" raamatu oma lugema ahnete käte vahele haarasin. Tõepoolest, olen juba andunud fänn ning oman juba ka tervet sarja oma raamaturiiulis. Aga tundub, et sellest jäi mulle väheks, kuna kui avastasin raamatupoe riiulilt „Harry Potter ja tarkade kivi" illustreeritud versiooni, tundsin äkitselt tohutut elevussööstu oma kõhupiirkonnas, justkui oleks miljon koiliblikat (sest ma olen raamatukoi, hahaa) korraga minu kõhuõõnsusesse teleporteerunud (Kuidas nad muidu sinna oleksid saanud?). Minu õnneks oli parasjagu jõulueelne aeg ning nii sain oma südamesoovi vaikselt paberilipikul oma jõuluvanale pihku suruda.

Jõuluõhtu saabudes avastasin oma jalad rütmitult keksimas ja käed sealjuures kotrollimatult värisemas, kui oma nimega pakki nägin, mis vabalt võiks selle lahmaka raamatu enda sisse mahutada. Ma olin arutult õnnelik, kui paki tasakesi lahti sõrmitsenult nägin taas seda armast Sigatüüka ekspressi ja oma kallist armilist kangelast raamatukaanelt mulle vastu vaatamas. Nagu arvata võiski, alustasin lugemist kohe samal õhtul ja sain taas pea ees sukelduda OMA Eikunagimaale, milleks on loomulikult maagiline Sigatüügas.

J.K, Rowling on ütlemata andekas kirjanik ja seda peaasjalikult just tema läbimõelduse ja detailirohkuse poolest. Tema üksikasjalikke kirjeldusi oli illustraator Jim Kay minu arvates ääretult hästi tabanud. Kõige rohkem meeldis mulle tema illustratsioonide juures aga see, et kahtlemata lisas ta igale pildile kapaga omanäolisust juurde. Ma tahan öelda, et kõik me, fännid, oleme harjunud nende nägudega, keda oleme näinud „Harry Potteri" filmidest. Isegi mitte ainult nägudega, me oleme harjunud sellega, kuidas üks või teine ESE täpselt välja näeb. Sellepärast ongi minu arvates Jim Kay illustratsioonid raamatus nii head, et need austavad täielikult autori kirjapandut, samas loovad siiski lugejale täiesti uue pildi, kuidas üks või teine ese või tegelane võiks täpselt välja näha. Ma ei oleks osanud arvatagi, et võimalusi on selleks nii mitmeid!

Pean ütlema, et raamatu „Harry Potter ja tarkade kivi" lugemine, millel on lisaks juures veel ka pildid, annab sellele niigi maagiast ja müstikast pakatavale loole küllaga rõhku juurde. Ma olen küll alati uskunud ja usun ikka, et „Harry Potteri" raamatud ei paku lugemisrahu vaid noorele lugejale, vaid igas vanuses raamatuhuviline leiab sellest loost midagi, mis teda kõnetab. Loosse lisatud illustratsioonidega aga tundsin end mõnes mõttes just nagu pisike 11aastane Harry, kes ei tea, mis teda ees ootab. Tundsin iga kord lehekülge pöörates elevust eesootavate killukeste pärast maailmast, kuhu ma ju koguaeg kuuluda olen soovinud, kuid mille täit sisu tõenäoliselt ei mõista. 

Sain täpselt aru, mida Harry võis tunda, kui esimest korda Diagon Alleyle sattus. Illustratsioonid neist kirjudest poodidest ja lõpututest kummalistest asjadest, mida neis müüdi olid nii elavad, et peaaegu tundsin seda saginat ja elevust pildilst välja voolamas. Ma ei teadnud, kuhu või mida vaadata - see tabas otse naelapea pihta autori kirjeldust Harry emotsioonidest seal. 

Kummalisel kombel oli minu lemmikpildiks aga hoopiski stseen, kui professor Dumbledore rääkis Harryle Erisedi peegli väest (see on lk 173 raamatus). On lausa uskumatu, kuidas see pilt oma lihtsuses võlub! Kui seda pilti vaatan, näen täpselt, kuidas Harry on tegelikult lihtsalt väike poiss, kes igatseb oma vanemaid. Teiseks professor Dumbledore, kes istub rätsepaistes maas Harry kõrval ning vaatab teda oma mõistva isaliku pilguga. See stseen näitab korraga mõlema suure kangelase lihtsust ja samas nõrkust. Näitab, kui palju inimest neis kummaski on ja Dumbledore`i puhul, kuivõrd ta on lihtsalt inimene, kui seab end kõrge ja austatud direktori ja võimsa võlurina maha pisikese poisi kõrvale istuma, seades end nii temaga ühele tasemele. Sellelt leheküljelt ei suutnud ma oma pilku rebida, kui mõistsin selle sisu ja sõnumit.

Igatahes on too teos nüüd kenasti mu raamaturiiulile seatud, kõik teised sarja raamatud tema kõrval reas. See on kahtlemata raamat, mida võiksin nii mõnelgi korral lihtsalt niisama riiulist välja tõmmata ja juba tuulutamise mõttes selle lehekülgi lapata. Ega iga kord ei peagi lugema - vahel võib ka lihtsalt omale silmailu pakkumiseks see teos uuesti käsile võtta! 

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!