Elizabeth Laird „Tere tulemast eikuhugi"

Elizabeth Lairdi noorteromaan “Tere tulemast eikuhugi” on üks neist raamatutest, mis väga lihtsakoeliselt, kuid tõhusalt avab noorte silmaringi ning õpetab olulisi tõdesid inimese väärtushinnangute kohta. Raamatu peategelaseks on teismeline poiss Omar, kes elab oma 6-liikmelise perega Süürias ühes kenas väikeses linnas. Omar on usin poiss, kes üritab leida tasakaalu oma kahe töökoha ja kooli vahel. Tema suurim unistus on kunagi saada suureks ärimeheks ja avada oma enda turismipood. Poisi unistused saavad aga purustatud, kui päikselises Süürias puhkeb äkitselt kodusõda ja Omari perekond on sunnitud põgenema ühest kohast teise kuni jõuavad lõpuks üle piiri Jordaania põgenikelaagrisse.

Raamatu tegevus toimub 3 aasta jooksul ning jutustab ka iga perekonnaliikme isiklikust arengust ning probleemidest kodusõja eest põgenemise taustal. Omari perekond on moslemid, mis tähendab, et raamat puudutab ka tollele kultuurile omaseid tavasid väga tugevalt. Raamatu üks põhipunkte on minu jaoks ka naiste elu moslemikultuuris. Näiteks on Omaril vanem õde nimega Eman, kelle otsustas nende isa tüdruku 16-aastaseks saades viivitamata mehele panna. Isa väljavalituks osutus paraku aga üks 30ndates aastates pururikas, kuid vastiku iseloomuga ärimees, kelle Eman otseloomulikult ära põlgas. Kõige jõhkram oli minule kui läänekultuuri esindajale lugeda, kuidas vaest tüdrukut ei üritatudki mehe käest päästa vaid vastu vaidlemise eest sai ta oma enda pere käest veel sõimu ja mis seal salata, ka füüsilist nuhtlemist tunda.

Väga huvitav oli lugeda ka Omari ema ja isa vahelistest suhetest. Nagu traditsioon ette näeb, oli ka Omari ema pandud ta isale mehele, kui too oli alles 16-aastane. Seega ei olnudki tüdruk saanud endast veel iseennast üles leida ning oli juba varajasest nooruspõlvest peale pidanud pigem pere heaolu, kui enda peale mõtlema. Kuna raamatus valitses sõjaolukord ning nn igapäevarutiini ei olnud, nägime aga järk-järgult tema kui inimese kasvamist ning oma isiksuse arenemist ellu jäämise nimel. See oli vapustav, kui palju kordi peategelane Omar loos mainis, kuidas ta oli üllatunud, et ema isale vastu hakata julges! JULGES! Mõelda vaid, et esimene kord, kui see juhtus, käis vaidlus vaid tühise söögilaua üle…

Läbivaks teemaks oli teoses ka haridus. Omari emal seda muidugi polnud, kuigi ta oli kunagi üle kõige tahtnud õpetajaks saada. Ema rõõmuks jagab tema ammust unistust ka pere vanim tütar Eman, kes on koolis suurepärane õpilane, kuid kelle isa peatse kolimise ning pulmaplaanide tõttu tahab koolist ära võtta. Omar ise käib küll koolis, kuid vihkab seda kogu hingest. Omar ei näe koolipingi nühkimisel mõtet, kuna tema loodab hoopis äri teha ning selle läbi kiiresti rikkaks saada. 

Sügavalt uuritakse teoses aga Omari vanemat venda Musat, kes põeb tserebraalparalüüsi. See on haigus, mille tõttu ei saa poiss korralikult ning arusaadavalt rääkida, lisaks hakkavad tema käed haiguse tagajärjel mõnikord tahtmatult tõmblema ning samuti on häiritud tema liikumine. Poissi peetakse haiguse tõttu hälvikuks ja narritakse sandiks, kuid asi, mida paljud tema kohta ei tea, on see, et poiss on tegelikult geenius. Tema riigivastane skeemitamine jääb haiguse tõttu tihtipeale ka kontrollivatel riigiametnikel märkamata, mis annab poisi loole kohati ka kerge huumorivõtme, kuid enamjaolt saab lugeda hoopis haigesse poissi mõnitavalt suhtuvatest inimestest ning nende põhjendamatutest eelarvamustest poisi suhtes.

Leian, et kuna loo jutustab 12-aastane poisike Omar, on kogu teosel vaatamata sündmuste raskusele oma lapselik ja mänguline hõng juures. Tean, et see raamat on just seetõttu ka palju kriitikat saanud, kuidas autor nii valusaid teemasid lugejale kergemalt lugeda toob ning selle kõige juurde nn igapäevasust annab. Isiklikult leian, et kogu see mahategemine ei ole niivõrd õigustatud, kuna tegemist on siiski noorteromaaniga, mille eesmärk ongi eelkõige just nooremale lugejale arusaadavaks teha inimeste kannatusi, kelle saatus ei ole enam tingimata nende endi kätes ning selgitada sõja kui mõõtmatute tapatalgute tagajärgi. See annab mõista, et sõda ei ole vaid mängulahingud, mida lapsed üksteise vastu lume või veepüstolitega peavad.

Pean ütlema, et too teos oli tõepoolest köitev. Sündmuseid oli palju ja osadest neist autor nn jooksis kiiresti üle, kuid see kõik tegi lugu minu jaoks veelgi realistlikumaks. Tundus justkui loo jutustaja olekski lihtsalt koolipoiss, kes ei oska, ehk ka ei taha või teda lihtsalt ei huvita kogu loo detailsus, kuidas vanemad näiteks pere dokumente korda ajasid või mille pärast see riik tegelikult üldsegi sõjas on. Omari unistus oli vaid elada rahulikku elu ning tegeleda oma huvidega nagu iga normaalne laps. Seda üllatunum olin mina, kui peale teose lõpetamist uurisin selle autori kohta ning avastasin, et selleks on hoopiski hetkel 76-aastane briti naiskirjanik! Juba kirjaniku oskuse poolest niimoodi oma loodud karakterisse sukelduda ootan juba pikisilmi tema ülejäänud teoste “neelamist”.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!