J.K. Rowling „Harry Potter ja saladuste kamber"

Lugenud taaskord läbi „Harry Potteri" sarja esimese raamatu, ei andnud mu hing mulle enne rahu, kui riiulilt sarja teise raamatu kätte haarasin. Seekord ikkagi klassikalise versiooni, mitte illustreeritud, kuna toda pole eesti keeles lihtsalt veel ilmunud. Mitte, et ma inglise keeles lugeda ei võiks, aga kirgliku keelehuvilisena eelistan mina ikka alati võimalusel siiski emakeelset lugemist võõrkeelsele.

Ajal, mil alustasin raamatu „Harry Potter ja saladuste kamber" lugemist, juhtusin parajasti just rongis viibima. Leidsin, et seda oleks sobilik mainida, kuna „Harry Potter ja saladuste kamber" raamatus on transporditeema ju vägagi aktuaalne! Nautisin vaikselt kostuvat rat-tat-taad samal ajal, kui Harry raamatus üritas meeleheitlikult ise Sigatüüka ekspressile jõuda. Nagu me teame, oli seekord raamatukangelaste Harry ja Roni jaoks perroonile viiv portaal suletud ning nii pidid poisid kooli sõitma härra Weasley lendavas autos. Minu jaoks kulges aeg rongis lugedes samuti justkui lennates, sest enne kui arugi sain, olin juba oma sihtpunkti jõudnud ja pool raamatut läbi lugenud.

Ma ei sõida tihti rongiga ja ehk seepärast ma ei teadnudki, et rongis lugemisel on nii palju eeliseid! Rongisõit on reeglina üsna ajakulukas, kuid kuna see aeg tuleb lihtsalt ära istuda, on ju lausa suurepärane vabandus kasutada see muidu mõttetult kulutatav aeg lugemisele! Lisaks aja kiirele kulgemisele ja rongirataste uinutavale rütmimuusikale on rongisõidul lugemisel minu jaoks üks eelis veel - erinevalt autost ja bussist sõidab rong tasa ja ei raputa, mis tähendab, et rongiga sõites ei lähe lugedes süda pahaks! 

Kas polnud mitte raamatu autor J.K. Rowling samuti rongis, kui talle tuli pähe mõte kirjutada Harry Potterist? Suudan seda lihtsasti ette kujutada, kuna minu jaoks oli rongiaknast mööda libisev maastik samuti ääretult inspireeriva mõjuga. Minu õnneks oli tol päeval väljas kena päikesepaiste ning eredad kiired sillerdasid kullana värskelt maha sadanud õhkjal lumel. Upitasin end lausa huviga aknale lähemale, et taevast näha, kui jõudsin raamatus kohani, kus Harry ja Ron lendasid rongi kohal pilvevati sees. Kõik tundus väljas nii maagiline, et hetkeks justkui unustasin, kummas maailmas mina siis tegelikult elan...

Ahhaa! Midagi tahtsin veel mainida. Kuna viimase „Harry Potteri" lugemisralli vahele oli mul jäänud  täispikk filmimaraton, olin unustanud, kuidas mõned asjad täpselt raamaus kirjeldatud olid ning mäletasin pigem nende toimumist filmis. Panin tähele, et raamatus on Saladuste kambris Harry ja basiliski vahelist võitlust hoopis elavamalt ja ärevusttekitavamalt kujutatud. Ma lausa üllatusin, kui kiiresti too stseen raamatus kulges. Küll on hea, et neist raamatutest filmid ka tehti! Nii sain oma peas raamatus kirjeldatut tolles kohas veidi moonutada nii, et see pikendatud verine võitlus näis täiesti loomulikuna. Mitte, et ma oleksin see inimene, kes filme üle raamatute valib - kaugeltki mitte! Vahel on lihtsalt hea asjast mitme inimese nägemuse läbi suur pilt kokku saada!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!