J.K Rowling „Harry Potter ja Azkabani vang"

Minu puhul on vist iga asjaga pigem nii, et kui millegagi juba alustan, ei jäta enne järele, kui asi lõpule viidud on. Nii lappan ma järjestikku läbi lugeda ka oma lemmikut - "Harry Potteri" raamatute sarja. Järjega olengi jõudnud nüüd just läbi lugeda sarja kolmanda raamatu, milleks on loomulikult "Harry Potter ja Azkabani vang". 

Raamatut "Harry Potter ja Azkabani vang" olen ikka pidanud oma lemmikuks kogu sarjast (seitsmenda osa kõrval loomulikult). Seal saame põhjalikumalt sukelduda Sigatüüka kooli igapäevaellu ja uurida detailsemalt kui kunagi varem just võlukunstikooli argipäeva ning minu arvates seeläbi end raamatu tegelasele veelgi lähemale nihutada. Vaieldamatult üks minu lemmikumaid stseene kogu raamatus on kauaoodatud lendluudpallimatš Gryffindori ja Ravenclaw` vahel, mille tulemusena Gryffindor (ja seega ka Harry) võidab lõpuks selle kauaoodatud karika. Pidin selle stseeni eraldi välja tooma juba sealse lihvitud ja detailirohke imeliselt kokku pandud stseenikirjelduse pärast, mille lugemine hoiab kulminatsioonini lugeja nn kikivarvukil, isegi, kui lõpplahendus on juba teada.

Loomulikult on "Harry Potter ja Azkabani vang" ju ka see raamat, kus lugejale tutvustatakse uusi väga tähtsaid tegelasi nagu Sirius Black, Peter Pettigrew ja Remus Lupin. Tean, et see pole kõige laiemalt levinud arvamus, kuid mina võin küll täie kindlusega öelda, et professor Lupin on kogu raamatus üks mu lemmikumaid tegelasi. Täpselt nagu palavalt armastatud prof Dumbledore`gi, on ka Lupin äärmiselt tasakaalukas, rahulik ning näib alati teadvat rohkem, kui ta välja näitab. No ja ei saa ju ka mainimata jätta fakti, et just tema on see, kes õpetab Harryle patronuse loitsu ega saa ka mainimata jätta tema seotust Harry isaga.

Just Totu, Vingerja, Päntajala ja Nukitsa mängutulek on veel üks peamisi argumente, miks sarja kolmas raamat mulle nii väga meeldib. See toob jälle nii hästi välja selle, kuidas imeline Joanne on loo juba algusest peale üksipulgi läbi mõelnud. See aspekt raamatust teeb korraga nii mitut asja: avab raamatu tegelaste kaugemat tausta ning toob neid lugejale lähemale, räägib Sigatüükast "enne meie ajaarvamist" ehk enne, kui raamatu tegevus alguse saab (peksja paju), näitab lugejale, kui sarnane Harry oma isaga on ning seeläbi selginevad lugejale ka mõnede tema tegude motiivid (lisaks saavad selgeks ka mõnede teiste tegelaste motiivid *khkmmPettigrewkhkhhmm*) ning seeläbi tutvustab autor ka uut maagilist vidinat, mis jääb loose veel kauaks püsima ning mis rõhutab kenasti nn tänapäevaste ja kunagiste tegelaste seotust - selleks on muidugi Kelmikaart.

Raamatus on teisigi asju, mis kogu ülejäänud loosse kestma jäävad, toome näiteks kasvõi Sybill Trelawney ettekuulutuse. Nagu me teame, läheb osa sest täide juba sama raamatu jooksul, kui Voldemorti teener Pettigrew ta juurde naaseb. Mida aga alles kolmanda raamatu lõpetanu veel ei tea, on see, et Voldemort selle tulemusena ka naaseb. Naljakas ongi see et Trelawney oleks raamatus tegelikult võinud ka kogu loo lõpplahenduse ette rääkida, lugeja poleks seda tõenäoliselt mikski pidanud, kuna temast oli väga mõjukalt loodud käpardi kujund. Teame ju, et isegi prof Mcgonagallil ei olnud temasse erilist usku.

Kellesse M.Mcgonagallil aga oli lõputult usku ja lootust, oli loomulikult Hermione. Varem lugedes ei olnudki ma millegipärast märganud, kui sarnasena ma end tegelikult Hermionega tunnen. Ta on musterõpilane, pingutab kõigist rohkem või siis vahel üldsegi ainsana, tal on kindlad sihid ja soovid tuleviku suhtes ning on enda harituse nimel üpris paljukski valmis... Just see raamat tõi välja ka selle Hermione, kes ei ole mitte lihtsalt tark ja andekas, vaid ta näeb selle nimel meeletult vaeva ja teeb selle jaoks väga palju tööd. Vot just selles tunnengi end temaga nii sarnasena - see lõputuna näiv töörügamine õppimise näol. Ma võiksin sellel teemal veel palju kommenteerida, kuid ei ütle hetkel rohkem kui seda, et on fantastiline, et selle üle maailma ühe populaarseima noorsookirjandusteoste sarja naiskangelane on õpihimuline ja tark, eesmärkidega neiu, kellele saab üles vaadata kogu noorsugu, kaasaarvatud mina ise.

Tollest raamatust teise poolega sain ühele poole vaid mõne tunniga, kuna ma lihtsalt ei suutnud järjest arenevas sündmustekeerises teost käest maha panna. Selle mitmekordse lugemise järel võin küll öelda, et olen tõeline "Harry Potteri" sarja fänn ja austaja ning tõenäoliselt ei muuda ma aja möödudes oma arvamust eriti. Isegi siis, kui olen juba sellest east välja kasvanud, leian tõenäoliselt sealt midagi, mis mind kõnetab. 

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!