Lois Lowry „Andja"

Hiljuti liitusin minagi sellise aktiivsetele lugejatele suunatud platvormiga nagu Goodreads. Olin sellest tegelikult varemgi juba midagi kuulnud, aga ju ma siis ei pidanud end piisavalt püsivaks, et iga oma loetud raamat üles märkida või ei olnud mul selleks tahtmist, viitsimist vms... Üsna irooniline -  mõtlen ma praegu, kui kirjutan reaalset blogipostitust järjekordsest loetud raamatust.  

Goodreadsiga lõpuks liitununa avastasin, kui suur see platvorm tegelikult on ja imestasin, kui palju aktiivseid kasutajaid seal leidub! Vapustav, et mõned inimesed on suutnud raamatute lugemise ja nende tagasisidestamise oma elukutseks teha - milline unistuste amet... Järgmine asi, mille puhul tõepoolest olin siiralt üllatunud, oli see, kui rahvusvaheline Goodreads on. YouTube`i jälgides olen ju ikka näinud, kuidas ameerika sisuloojad oma Goodreadsi statistikat ette loevad. Arvasin ikka alati, et eks see platvorm olegi eelkõige ameeriklasest tarbijale loodud ja seal leiduvad raamatud on inglise keeles nagunii, kuid Eestis pigem alles üldse ilmumata.

Eks juba selle tõttu, et minu arvates Goodreadsi raamatud mulle kättesaamatuks pidid jääma, ei vaevunud ise pikalt seda lähemalt uurima. Kui aga minus hakkas äkki suurem huvi lugemise ja sellega seotud kogukonna vastu tärkama, andsin lõpuks järele ja vaatasin, millest kogu kära. Päris tükk aega kerisin seal ikka edasi ja tagasi ja tagasisidestasin juba loetud raamatuid. Millegipärast ei tulnud mulle mõttessegi, et võiks kontrollida, kas seal midagi eestikeelset ka on, kuni soovituste hulgast täiesti kogemata ühe leidsin. Uurisin asja edasi ja avastasingi, et seal on vist tõesti kõike! Uusi ja vanu raamatuid, klassikaid ja noortekaid, luulekogusid, näidendeid ja mida kõike veel, mis kunagi on eesti keeles välja antud! 

Lugeda on mulle ikka alati pigem eesti keeles meeldinud, eks oma keel ole ikka oma keel ja kõige lihtsam mõista. Sellele vaatamata olen siiski kaldunud lugema pigem välisautorite tõlgitud teoseid, mitte eesti autorite omi. Nii siis komistasingi kord jälle seal Goodreadsis kolades sellise teose otsa nagu „Andja", autor Lois Lowry. 

Uurisin teose kohta veidike ja sain teada, et see on lausa medali võitnud. Kaane peal oli kirjas „Newbery medali laureaat". Netist uurides avastasin, et see on vist suisa murranguline teos olnud, peetakse lausa lastekirjanduse klassikaks. Üllatusin, et mina ei olnudki sellest kuulnud! Mis seal ikka - seadsin sammud taaskord raamatukokku ja küsisin „Andjat". Seal sain taas kinnitust teose võimsusest. Raamatukoguhoidja teatas mulle, et neil on see olemas küll, kuid kahtlane, kas ta hetkel ka kohal on. Ootasin sõrmed ristis kuni tädi õnneks tuligi raamatuga tagatoast välja ja ulatas mulle viimase teose. Tundsin end nii erilisena.

Kuna oma eeltöö käigus ei olnud ma ikkagi taibanud vaadata, kui palju lehekülgi tolles raamatus on, sain väga suure üllatuse osaliseks. 194 - nii vähe! Rahvusvahelise lastekirjanduse klassiku ja Newbery medali laureaadi kohta oleksin isiklikult küll vähemalt 500-leheküljelist köidet oodanud. Aga see selleks, lugema kibelesin igatahes hirmsasti.

Minu muljed „Andjast" on ee... hmm... Kõige paremini saan oma mõtteid väljendada ehk seeläbi, kui ütlen, et minu esmane reaktsioon raamatut nähes oli väga õige - nii vähe lehekülgi! Tähendab, ma ei arva absoluutselt, et raamat oli kuidagi halb või et kogu see möll teose ümber oleks olnud asjata. Leian, et idee loo jaoks oli rabav, vaimustav, imeline - misiganes ülistavaid sõnu siia veel lisada saab... Teostus oli ka hea, ainult et  kogu see vaimustav ja sügav, ülimalt kõnetav sündmustik oli kokku surutud justkui vihikusse. Paljud olulised stseenid oleksid selle arvelt justkui tüki võrra lühemaks lõigatud. Oli olukordi, kui sündmustik keris nii põnevaks, et lugejana hakkasin mõtlema, kuhu see kõik nüüd välja viib, kuni järsku oleks kirjanik justkui kirjutamisega lehekülje lõppu jõudnud ning paberit juurde poleks talle antud - stseen lõppes justkui poole pealt ära. 

Sarnane muster kordus minu jaoks terve raamatu vältel, kui lugejale tutvustati jälle uusi tegelasi, uusi aspekte sealsest maailmast ja siis järsku ei olnud see enam oluline. Kõige pettumust valmistavam oli minu jaoks raamatu lõpp. See oli täis ebatäpsuseid, loogika puudumist ja eiramist eelnevalt kirjutatu suhtes. Ma lausa kujutasin oma vaimusilmas ette, kuidas kirjanikul näiteks oli kell kukkumas ning ta pidi raamatu selleks ajaks kindlasti valmis saama, vahet pole siis, milliste ohverdustega sisu suhtes. Ma usun, et kui raamat oleks nii 600-700 või enamgi lehekülge pikk, oleks see täiesti kindlasti üks mu uusi lemmikraamatuid. See oleks minu jaoks vaieldamatu 5/5, aga kuna sealt oli justkui nii palju vahelt ära lõigatud, pidin selle võrra ka oma hinnet alandama 3,5/5 peale.

Tean, et „Andja" on alles esimene raamat neljaosalisest romaanisarjast kuid nagu ma Goodreadsiga ühinedeski olin kartnud, ei ole ükski järgnevatest raamatutest sarjas tõlgitud eesti keelde. Mitte, et see mingisugune piirav faktor oleks, aga poole pealt keelt vahetada tundub mulle veidi kohatu. Teiseks kaalun kurbusega ka sarja üleüldse pooleli jätmist, kuna kardan, et järgmised osad valmistavad mulle samamoodi pettumuse. Pean silmas, et tõenäoliselt ei kirjutanud Lowry „Andjat" mõttega sellest romaanisari teha, kuna selle ja järgmise raamatu ilmumise vahel on 7 aastat. Kardan just seda, et kõigis järgmistes raamatutes on kirjanik jälle sama rada läinud ning need jälle justkui individuaalsete raamatutena vaid „vihikulehtedele" surunud.

Ma ei ole kunagi olnud suur ulmeromaanide austaja ega ole seda ka praegu. Ometigi oli kuidagi värskendav oma varvas korraks ka ulmetiiki kasta. Vaatamata sellele, et oma teadaolevalt esimeses loetud ulmeromaanis justkui veidi pettusin, ei saa ma öelda, et selle tõttu seda žanri veel rohkem väldiksin. Õigem oleks öelda, et olen selle osas neutraalne.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!