Pahviks „Löödud" ehk Kas raamatus ei peagi tingimata midagi juhtuma?

Tõenäoliselt esimene küsimus, mis tekib raamatu "Löödud" esikaant uurides, on et kas siin on mingisugune viga tekkinud... Seal, kus peaks olema kirjas teose autori nimi, on hoopis terve pikk joru nimesid, kusjuures üks on tuttavam kui teine. "No nii ei saa ju olla," mõtleb segaduses lugeja, "et ühel romaanil on üks, kaks, kolm... tervelt SEITSE autorit!" Aga jah, just täpselt nii see on, saadetud veateated on täiesti asjata. Raamatu "Löödud" (ingl. "Floored") loomiseks ühinesid omavahel seitse loetumat ja müüdumat noortekirjanikku, et luua unikaalne ühisromaan, millega taaskord oma lugejate südamed võita. Nende pikk loetelu tuleb siit (usun, et raamatulugemise sagedasematele harrastajatele tuleb nii mõnigi nimi tuttav ette): Sara Barnard, Holly Bourne, Tanya Byrne, Non Pratt, Melinda Salisbury, Lisa Williamson ja Eleanor Wood.

Nii nagu autoreid, on ka peamisi tegelasi romaanis kokku seitse, kellest igaühe pilgu läbi saab lugeja sündmustesse sukelduda. Raamatu tegevus saabki alguse ühe peategelase, endise lapsfilmitähe Dawsoni pilgu läbi, kes on tulnud külla oma emale, kes töötab UKB-s, mis on üks lugupeetumaid telekompaniisid kogu maailmas. Üksteise järel jõuavad UKB-sse kokku ka teised tegelased, kelleks on Stargardti tõve tõttu järjest halveneva silmanägemisega Kaitlyn, kes tuli telestuudiosse praktikale, õnnetusehunnik Velvet, kes on samuti praktikal, kohusetundlik tütar Sasha, kes isa palvel toimetab briti suurimasse telestuudiosse pakki kohale, oma UKB-s juhikohal töötavat ema külastav äärmiselt üleolev Hugo ja viimaks klassiekskursioonile tulnud Joe, kelle suurim unistus on kord produtsendina tööd saada. 

Sa ehk mõtled, kuhu jääb siis see lubatud seitsmes peategelane? Tema nimeks on Steven Jeffords ja tema kohta polegi teada midagi rohkemat, kui et ta on koos kõigi eelnimetatutega ühel ajal UKB-s ning et tema pappkaste kandva käru käepidemest kramplikult kinni hoidvate käte sõrmeotsad on pitsitusest piimvalgeks tõmbunud, kui ta näolt alla voolavate higipiiskade saatel koos ülalnimetatud kuuega kitsukeses liftis seisab. Keegi neist tegelastest ei tunne üksteist ja kui aus olla, soovib igaüks vaid, et too piinlik liftisõit juba kiiremini läbi saaks. 

Küllap ei saa keegi kunagi teada, mis oleks saanud, kui ei oleks juhtunud nii nagu juhtus ja igaüks oleks peale lõputuna näivat liftisõitu tollest karbist välja ja tagasi oma ellu astunud. Elu toimib aga ikka alati omaenda tahtmise kohaselt ning nii mängis see ka "Löödud" raamatu tegelastele ette olukorra, mis nende hilisemaid otsuseid, väärtushinnanguid ja suhteid ka tulevikus paratamatult mõjutama hakkas. 

Aasta peale toda ootamatut vahejuhtumit saab too juhuslik kamp taaskord kokku, et tähistada... või mälestada juhtunut. Tegelaste otsused toovad nad taas kokku igal aastal samal kuupäeval kuni romaani lõpuks on nende elude kokkupõrkest möödunud juba kuus aastat. Raamatu jutustus toimubki nende kuue aasta vältel iga tegelase vaatenurgast ning räägib nõnda igaühe enda loo lisaks sellele, mis juhtus siis, kui nad kohtusid.

"Löödud" oli minu jaoks esimene psühholoogiline romaan, kus tegevus ei baseerunud niivõrd sündmustikul, kuivõrd pigem just tegelaste arengul. Minu jaoks oli üllatavalt avardav ja silmiavav kogeda, kuidas autoritest igaüks oli sama loo jutustamisel jäänud endale kindlaks ning andnud juhtunule tegelaste läbi oma vaatenurga. Mõnusaim oligi just see, et tegelased varieerusid seinast seina ja nende lood olid nii erinevad. Ehk selle tõttu jäigi mulje, justkui oleks ühtede kaante vahele köidetud mitu romaani - üks iga tegelase jaoks. Ja vastuseks Sinu võimalikule küsimusele - ei, mitte hetkekski ei tundnud ma, et seda kõike on liiga palju. Võiks ju arvata, et kui seitse kirjanikku, igaüks neist ülemaailmselt tunnustatud ja väga hinnatud, panna kokku üht raamatut kirjutama, ei tule sellest muud kui üks suur segadus ja mõtete lahkheli. Öeldakse ju ka, et kaks naist ühte kööki ei mahu. Ometigi olid kõik need vaimustavad autorid oma erinemise teistest hoopis kasuteguriks pööranud ning seeläbi loonud äärmiselt tõsielulise, usutava romaani, milles kõikide tegelaste eluvoolud ühinesid kokku üheks harmooniliseks sõnajõeks.

Seda romaani lugedes sain põhjalikult analüüsida oma väärtushinnanguid ning mõtiskleda omale senini seatud eesmärkide üle. See oli minu jaoks tõesti üks põhjapanev lugu, mis oma kummalisel moel oli nii äratuntav ja samas täiesti vastuoluline mõne mu põhimõttega. Olen täiesti veendunud, et sellel romaanil on erinev sõnum ja mõju igaühele, kes seda loeb. Samuti usun, et sõnum võib muutuda ka olenevalt sellest, mitmendat korda seda uuesti üle lugeda. Pean täiesti loogiliseks ka seda, kui kellegi arvates ei kõlba see romaan kuhugi ning neid kuidagi ei kõneta. Vot just niimoodi võib mõjuda seitsme inimelu äkiline kokkupõrge!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!