Suzanne Collins „Näljamängud"

Kui esimest korda seda raamatut lugesin, olin täiesti vaimustuses. Teisel korral valdas mind täpselt samasugune emotsioon. Nüüdseks olen raamatu läbi lugenud ka kolmandat korda ning võin kinnitada, et miski pole muutunud. Nautisin lugemist otsast lõpuni ning neelasin raamatu alla vaid ühe päevaga, mis ei ole minu puhul (enam) eriti tavaline. 

Sattusin „Näljamänge" juba kolmandat korda lugema seetõttu, et avastasin end juba umbes kaks aastat kestnud lugemispausist. See ei tähenda muidugi, et selle kahe aasta jooksul poleks ma üldse midagi lugenud: tegelikult olen paar romaanikestki lõpuni higistanud, kuid seda õiget lugemistunnet pole olnud. Alles hiljuti avastasin, et võrreldes paari aasta taguse ajaga, kui lugesin meeletult raamatuid, on minu sõnavara tunnetuslikult nigelamaks jäänud ning eneseväljendus seeläbi kannatada saanud. Mõistsin seda täiesti ootamatult keset üht suvalist igapäevast vestlust, kui nägin vaeva, et oma mõtte väljendamiseks õigeid sõnu leida. Korraga sain aru, et varem paistsid minu kirjandid koolis silma just hea sõnastuse poolest, mille põhjusena kiideti minu head lugemust. 

Mis seal salata, et aeg on edasi läinud, gümnaasium on lõpetatud ning kirjandeid ma enam kirjutama ei pea ning kohustuslikku kirjandustki pole, mis siis kasvõi sunniviisiliselt mind oma keelekasutust arendama suunaksid. Mul on tegelikult hea meel, et mõistsin korraga ise, et aeg on taas raamat kätte haarata ja vaadata või meelde tuletada, kuidas teised inimesed räägivad või kirjutavad. Seejuures sain aga kohe aru sellest, et kui tahan end lugemise osas tagasi reele vinnata, pean alustama millestki lihtsast ja sellisest, mis mulle kindla peale meeldib. Ning selle ülesande jaoks sai valitud just õige raamat. 

Kuigi haarasin juba kolmandat korda kätte „Näljamängud", kuna teadsin, et see raamat äratab minus selle aeg-ajalt kustuva kireleegi lugemise vastu, olin sügaval sisimas siiski pisut skeptiline. Kui raamatut esimest korda lugesin, olin sama vana kui raamatu peategelased ning leidsin õigustatult, et olin selleks just vastav sihtgrupp. Nüüd, 2,5 aastat hiljem, tundsin enne lugema hakkamist tahtmatult kerget skeptilisust: äkki ma ei suuda enam nende tegelastega suhestuda?, võib-olla on selles raamatus rohkem tüüpilisi noorteka elemente, kui ma mäletan, ja äkki mulle ei meeldi see raamat enam? jne... Oma rahustuseks ja õnneks olin aga taas haaratud kohe esimesest leheküljest peale ning ei pannud sisuliselt raamatut käest enne, kui see läbi oli. 2 ja pool aastat ei tundu objektiivselt pikk aeg, mil võiks vanadest armastatud raamatutegelastest lahku kasvada, kuid minu elus on selle ajaga muutunud nii mõndagi, olen arenenud vaimselt ja kohtunud uute inimestega, avardanud oma maailmapilti, õppinud uusi asju: miks ei võiks kõik see muuta ka minu vaadet asjadele, mida armastasin enne seda kõike? Vähemalt „Näljamänge" see transformatsioon ei puudutanud ning võin rõõmuga endale teatada, et minu ettevõtmine läks asja ette. Tunnen üle tohutult pika aja taas siiralt, et tahan jälle lugeda rohkem raamatuid. Võib-olla võtan alustuseks ette veel mõne vana hea klassika, mida tean, et armastan, et muuta see teekond tagasi lugemise juurde võimalikult libedaks.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui riiulitäis sest sai!

Raamatu andmed:

Tänapäev 2008

Tõlkinud Evelin Schapel

304 lk