Suzanne Collins „Näljamängud"

 

See on juba teine kord viimase aasta jooksul, mil „Näljamänge" loen, ning see peaks juba iseenesest päris elavalt näitama, kui väga mulle see raamat meeldis! Jah, ma tean, et kogu esialgne vaimustus selle ümber on juba rohkem kui 10 aasta tagune teema ja praegu ei peaks ma üldse enam „Näljamänge" lugema, vaid hoopis „Laululindude ja madude ballaadi", sest see ilmus nüüd ju eesti keeles ka juba, aga no vot, näed siis - inimene läheb ikka algusesse tagasi, kui ta eksinud on, ütles juba Tammsaare.

Nimelt ei ole mul see aasta lugemise mõttes väga hästi alanud. Kogu aeg on midagi sebida ja toimetada või on vaja kusagil olla ja midagi teha või õppida, nii et lugemiseks ei ole ei aega ega tahtmist. Mul on seda iseeneselegi raske tunnistada, et ma praegu selline looder lugeja olen olnud. Kuigi eelmisel aastal ei saanud ma päevagi lugemata olla, on praeguseks selline hea harjumus nagu kusagile kadunud - no näed siis, kui kaduv on elu ning kui kerged on isegi kinnistunud asjad kaduma! Seega otsustasingi siis lugemisega jälle rahulikult alustada, nn oma juurte juurde tagasi minna, et endas taas lugemishuvi äratada. Miks mitte nautida head raamatut mitu korda? Ka teinekordne lugemine tõestas, kui väga mulle „Näljamängud" ikkagi meeldivad, nii et sellega on õnneks siis hästi.

Miks mulle see „vana" ja igavesti äraleierdatud noortekas siis nii väga meeldib? Kõige lihtsam vastus on ilmselt see, et ma olen ilmselt igavesti keskpärase lugemismaitsega ning mulle meeldib lihtsalt see, mis enamikule meeldib. Ega ta muidu nüüdseks juba äraleierdatud poleks, kui nii paljud seda raamatut ei kiidaks. Teisalt aga naudin ma väga tasakaalu, mis raamatus valitseb ning mis ei lase sellel liiga rõvedaks või vastupidi roosamannaks minna, mis ausalt on tegelikult suurem oht. Vaata, kangelastel ja peategelastel ei vea ka alati, aga paljud autorid tihti unustavad seda mainida. Suzanne Collins aga mitte, seega kirjeldab ta väga ilusasti ära, kuidas meie iidol Katniss näiteks kurdiks jäi või kuidas Peeta kui meespool, see traditsiooniliselt tugevam ja targem, mängude ajal hoopis nõrgema ja ülalpeetava staatuses oli. Traditsioonide lõhkumine on vist see, millele ma üritan viidata.

Raamatul on ju tegelikult ka väga tugev poliitiline taust, mis käsitleb rikaste ja vaeste vahekorda ühiskonnas. Jällegi tuleb appi sõber Tammsaare oma ütlusega, et kultuur on see, kui tugevam istub nõrgema kukil. Raamatu autor on teema väga ilusasti lugejatele sisse söötnud, andes neile vaatepunkti Panemi riigi alama klassi silme läbi, kuhu ükski raamatu lugeja meie maailmast ju tegelikult ei kuulu. Vastik on aru saada, et kui mina elaksin Panemis, siis oleksin mina mitte see romantiliselt näljane, kurnatud ja allasurutud, kuid tulise võitlejahingega tüdruk Servalt, vaid hoopis üleolev ja enesekeskne linnaelanik Kapitooliumist, kes kanakoiba järades põlevate silmadega telerist Näljamänge vaatab ning järgmiste surevate laste peale panuseid teeb. Üritagem siis vastupidist väita, kandes samal suurima kiirmoeketi odavat ja kvaliteetset särki ning kerides uuemaid uudiseid oma tutikas nutitelefonis, hammustades keset talve kõrvale teiselt poolt maakera sõidutatud magusaid puuvilju.

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!

Raamatu andmed:

Tõlkinud Evelin Schapel

Kirjastus Tänapäev

304 lk