Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus V"

 

Kohustuslikud koolitekstid ei tekita õpilastes alati just kõige suuremat elevust, eriti, kui on teada, milline „peaks olema" või „võiks olla" suhtumine loetavasse teosesse. Tähendab, koolis keegi küll ei sunni „Tõde ja õigust" jumaldama, aga arvestades selle pentaloogia suisa pühakirjale lähenevat staatust eestlaste seas, ei ole vähem kui meeldimine siiski kuigi aktsepteeritav. Juba oma ilmumisest saati on raamatud ülipopulaarsed olnud ning taoline üldine suhtumine „Tõe ja õiguse" pentaloogiasse ei ole nende aastakümnete jooksul muutunud. 

Minule tundub, et kooliõpilaste suhtumine pentaloogiasse on kindlasti austav, kuid seda mitte isikliku kogemuse põhjal, vaid et see on hoopis autoriteetidelt, nagu õpetajad ja vanemad, kopeeritud arusaam. Ma ei soovi kuidagi eitada nende tekstide tähtsust meie kui eestlaste identiteedis või seada kahtluse alla endast targemate ja vanemate inimeste põhjuseid austamaks seda pentaloogiat, kuid samuti arvan, et selleks, et ka minu põlvkonnal võiks kujuneda sarnane austav, ülistav ja tunnustav suhtumine „Tõesse ja õigusesse", peaksime looga kaasas käima algusest peale, nõnda, nagu see Tammsaare poolt mõeldud oli, mitte sukelduma pea ees tundmatusse ja alustama lugemist lõpust ehk pentaloogia viimasest osast.


Suure kummarduse teen siinkohal inimestele, kes kaks aastat tagasi tõid eesti rahva ette filmi „Tõe ja õiguse" esimesest osast. Tänu neile on õpilastel mingigi ettekujutus teose taustast ja tegevustikust enne, kui neid alasti ja relvastamata tundmatusse visatakse, et nad teose viiendas osas üksi orienteeruksid ning tundmatut teksti „5" vääriliselt ka mõistaksid. Kuidas võikski vaestel kooliõpilastel nõnda kujuneda samasugune austusväärne suhtumine tüviteksti, kui kooliprogramm näeb ette õpilasi tekstiga šokeerida, selle asemel, et neid seda armastama panna? Veelkord tänan siinkohal filmimeistreid, kuna nemad on üle ootuste edukalt sooritanud selle raske ülesande ning ka kooliõpilastes tekitanud vaimustuse selle loo vastu. Kui meie koolis filmi vaatasime, oli enamik seda filmi juba isegi enam kui kaks korda näinud, rääkimata ühekordsest kinos käimisest.


Kui õpetaja küsis teose lugemise järel meie muljete kohta, ei olnud kellelgi loomulikult midagi kehva öelda. Jah, palju oli segaseid kohti, kuid see argument kõlab õpilaste suust pea iga kohustusliku kirjanduse teose kohta. Kui arutasime pentaloogia tähtsuse üle meie ajaloos ja identiteedis ning üritasime luua paralleele omaenda tõekspidamistega, läks aga vähemalt minu pilt veidike selgemaks, miks meid kogu looga alustades lõpust tutvustatakse. Üks asi on see, et teose viimane osa on meie ajale lihtsalt kõige lähemal ning seega meie kui verivärske, noore ja naiivse põlvkonna jaoks kõige paremini mõistetav. Nagu ma siis aga aru sain, on hoopis tähtsam aga see, kuidas pentaloogia viimases osas võtab Tammsaare kogu eelneva loo kokku, nagu jutustaks lühidalt ümber, mida ta kõigi nelja eelneva raamatuga öelda on tahtnud. Eestlaste töömentaliteet ning naudingute tagaplaanile jätmine näiteks tekitas meie tunnis kõige rohkem kõneainet - tuleb välja, et pea kõik nõustuvad Tammsaarega, et „Tee tööd, siis tuleb ka armastus", kuigi kõigile on teada, et töö rügamine tekitab lõpuks vaid tööd juurde ning armastusele ehk naudingutele ruumi ei jäägi.

Isiklikult olen alati pidanud nauditavaks teoseid, kus on nn puust ja punaseks tehtud iga loo eluring ehk kus loo algus ja lõpp jõuavad kokku. Mulle meeldis kohutavalt teose nostalgitsev iseloom ning tagasivaatav ja väga rahulik jutustamisviis, mis pidavatki Tammsaarele omane olema. Vanade inimeste tõdemustes ja elutarkustes on on midagi nii kummaliselt köitvat ja uskumatut, et ükski noor inimene ei ole neid kunagi päriselt kuulda võtnud, kuigi lugusid endid kuulata on meeliülendav. Kõige lõppevus ja surevus on korraga maailma kõige koledam ja õige ilusam asi, ja seda ei suuda keegi mõista enne, kui midagi on juba lõppenud või nn surnud. Lähengi nüüd õue surnud puude ja maha sadanud valge lume juurde, et nautida seda lõppevuse kummastust.

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!


Raamatu andmed:

Kirjastus Eesti Raamat 1969
Illustreerinud ja kunstiliselt kujundanud Herald Eelma
404 lk

Kommentaarid

Populaarsed postitused