Suzanne Collins „Näljamängud"

Istun maha seda postitust kirjutama nii, kui olin raamatu kaane kinni löönud. Ma tahan seda kirjutada emotsiooni pealt, avaldada oma kõige võimsamaid emotsioone kohe, siin ja praegu, nii nagu need mulle just hetkel avalduvad. 

Mainin kohe ka seda, et minu selja taha jääb pooleldi magamata öö tolle raamatu seltsis. See on üks kõige fantastilisemaid tundeid, kui raamat on nii haarav, et see justkui köidaks oma nähtamatute kämmaldega sind enda külge ja ei laseks pilku endalt ära pöörata. See tunne võib olla nii võimas, et ajataju võib kaduda või veel hullem - aeg kui mõiste sootuks oma tähenduse kaotada. Ma läksin magama alles vastu hommikut, jättes valges lugemiseks veel ühe ainsa peatüki. Nii-öelda rosinaks oma hommikusse. 

Hommikul ärgates oli mu esimene mõte, et kus pagan see raamat on, ma pean saama selle kohe lõpuni lugeda! Nii ma tegin, ise alles unesegane, ja lugesingi raamatu hinge kinni hoides lõpuni. Üllataval kombel ei tunne ma isegi mingisugust väsimust peaaegu vahele jäänud öö pärast, kuna minu loomelised ajurakud on positiivse energiaga nii laetud, et ma ei üllataks, kui mõni neist üle hakkaks ajama ja mul kõrvadest sinist tossu hakkaks tulema või midagi.

Ma tõesti ei mäleta viimast korda, mil ma ühe raamatu niisuguse kiiruga nn alla neelasin. Ma ahmisin sõnu endasse, kaanisin lauseid ja hävitasin peatükke. Lehekülg lehekülje järel kadus mu mällu agu täitmatusse sügavikku. Näis nagu ei saaks mul kunagi küllalt. No tõepoolest, miks ma elan kivi all ja lasen endal niisugusest teosest aastaid teadmatuna elada? Kus ma siiani olnud olen, et seda lugenud polnud, kuigi minu sõbrad raamatukoid juba kümme aastat sellele kiidulaulu laulavad?

No aga mis mulle selle juures siis nii väga meeldis? Kõik! See on esimene vastus, mis pähe turgatab, aga annan endalegi aru, et see pole piisavalt ammendav vastus pärast eelnenud ekstaasipuhangut. Tõenäoliselt ei ole selle otseseks põhjustajaks maailm või stseen, kus tegevus toimub. Julgen väita, et isegi kõige suurem „Näljamängude" fänn ei tahaks just kõige meelsamini sellise elukorraldusega kohas elada. Sellest lugemine on aga ometi nii hea! Mulle meeldib selle maailma ülesehitus (raamatu autori oma muidugi) ja detailsus: kirjeldatud on ka tausta, ajalugu ja hullu olukorra põhjuseid.

Ma ei ole kunagi eriline düstoopiate austaja olnud. Kui aus olla, siis olen neist tegelikult lausa kaarega eemalt mööda läinud. Midagi aga selle raamatu juures köitis mind ning nagu näha, asjaga! Maailma teeb minu jaoks usutavaks ja kaasaelatavaks peategelaste elu kitsikuses ja nende võitlus surma vastu ka areeniväliselt. See paneb tegelastele kaasa elama ja igal juhul nende poolt olema. Ma ei valeta karvavõrdki, kui väidan, et olin haaratud juba esimesest leheküljest peale ja seda peamiselt selle tõttu, et mulle meeldis Katnissi olemus.

Katniss oli minu jaoks ääretult meeldiv tegelane. Ma nautisin lugemist tema südikusest, sihikindlusest, ülevoolavast heatahtlikkusest ja murest oma pere, üldse kõigi teiste pärast. Ma ei tea, kas see on mingisugune praeguse aja kirjastiil tegelaste puhul, aga nii palju, kui mina värskemalt ilmunud noorteromaane olen lugenud, on seal domineerivateks tegelasteks peamiselt nipsakad ja endassetõmbunud isekad noored, kes üritavad enese isoleerimisega teistele silma paista. Ma ei kannata selliseid tegelasi silma otsaski, nad mõjuvad alati nii võltsilt. See on irooniline, kuna tean, et autorid üritavad nipsakuse läbi tegelasi vastupidi just loomulikumaks teha, aga mina ei ole oma elus küll kohanud eriti palju inimesi, kes pidevalt nina maas, kapuuts üle pea mööda seina ääri liiguvad ja igale kõnetajale vihaselt nähvavad midagi sellist nagu: „Sa ei mõista mind" 

Katniss oli hoopis teistsugune. Ta oli siiras ja hooliv. Omast kogemusest ütleksin, et need on inimesele esmaselt hoopis loomuomasemad jooned kui põlglikkus absoluutselt kõige vastu. Suutsin temaga kohe samastuda ning nii sai tema ärevus, kartus ja hirm eesootava ees ka minust võitu. Tegelase tõelisust ei kleebi ma ainult Katnissile külge. Ka Peeta, Prim, Rue olid ääretult ehedad ja usutavad tegelased, kellest lugedes lihtsalt läks süda soojaks! Tegelikult suutsin mõista ka teisi tegelasi, kes areenil olid, isegi karjeriste. Nad olid selles maailmakorralduses samuti oma tahte vastaselt ning soovisid samamoodi ellu jääda. Nende vaatepunkt oli lihtsalt natuke teine, kuid nad olid samuti ohvrid. Pean mainima, et isegi Effie ja Haymitch olid kokkuvõttes meeldivad karakterid, arvestades olukorda, millesse nad seatud olid. Tahan öelda, et kõik tegelased raamatud, olid nende teguviisid kui tahes vastikud, mõjusid siiski loomulikuna ning nende motiive oli kerge mõista. 

See oli ääretult mõnus lugemiskogemus minu jaoks ning, et raamat lõppes veel sellise äreva koha pealt... Uhh… Tunnen ärevusvärinaid üle selja jooksmas, kui mõtlen, mis järgmises osas küll juhtuma hakkab! See on äärmiselt hästi kirjutatud raamat. Tunnen kõiges tasakaalu ja harmooniat - nii tegelast arengus, sündmustiku käigus kui nn heade ja pahade sündmuste vahelduses. See on kohe kindasti raamat, mida ma soovitan lugeda igaühel ja kindlasti ei jäänud minul endalgi praegune kord viimaseks seda teost lugeda. Ma olen õnnejoovastuses - see on absoluutne tõde!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!