Cassandra Clare „Klaaslinn"

Mida raamat edasi, seda paremaks on minu arvates läinud Varjuküttide raamatusari. Esmalt olin sellest vaid veidi huvitatud, hinnates seda keskmiseks noortekaks, mis ei kanna muud eesmärki kui vaid paljalt aja surnuks löömine. Ma ei pidanud seda sarja kunagi halvaks või tüütuks, ega ka suurepäraseks ja geniaalseks kirjutiseks. Minu jaoks oli Surmav Arsenal ajaviiteromaanisari, mis peaks köitma pigem taolist lugejat, kes muidu eriti raamatute järele ei haara.

Eneselegi üllatuseks nautisin ma siiani „Klaaslinna" kõige rohkem. Ma ei hakanud seda lugema ootuses, et kuna see on triloogia viimane osa, peaks see olema kõige suurejoonelisem või vägevam või kõige rabavamate paljastustega. Täpselt nii võib seda aga ometi kirjeldada. Pean kiitma ka autori enesekindlust triloogia vältel üldse, et ta julges loo viia radadele, mida mõni teine noortekirjanik oleks ehk vältinud. Lugu oli täis ootamatusi ja pöördelisi sündmuseid, mis hoidsid lugejat kütkes.

Ma ei hakanud raamatut tegelikult lugema ka suure sooviga teada saada, kuidas lugu edasi läheb või millega see lõppeb. Mul on lihtsalt kinnisidee alustatu alati ka lõpule viia. Nii ma isegi kirtsutasin pisut nina, kui nägin, et „Klaaslinna" lehekülgede arvuks on üsnagi ambitsioonikas 480. Mõtlesin, et see on kunstlikult pikaks venitatud ja ebavajalikke detaile täis topitud. Oh ei, nii see tegelikult kindlasti ei olnud.

Leheküljed edenesid nagu iseenesest. Keskmiselt 160 lehekülge päevas lugeda polnud mulle seejuures mingi katsumus. Imestasin isegi, kuidas olin järsku kõigist tegelastest hoolima hakanud ja sündmustiku arengule kaasa elasin. Endiselt naersin mõnes ebasobivas kohas, kuid vähemalt ei saa öelda, et lugu mind ükskõikseks jättis.

Mulle meeldis selle raamatu puhul jälgida loo arengut, kuidas üks asi teiseni viis. Tegelased tundusid samuti kuidagi enneolematult targad, kui nad kaks ja kaks kokku panid ja loole lahendusi leidsid. Ma julgekski väita, et loo arenemise pinge tõttu oli raamatu keskosa mu lemmik. 

Loo lõpp ei pakkunud mulle siiski päriselt seda oodatud rahuldust. Jah, tõepoolest oli lõpplahendus pingeline ja värvikas. Ometi ei meeldinud mulle, kuidas triloogias peategelaste seni nii osavalt ja ülioriginaalselt arendatud suhetele sai osaks nii ettearvatav ja "ideaalne" lahendus. Tundub, et see oli sinna pandud pigem raamatu üldise populaarsuse kogumise eesmärgil. Olen pigem selle poolt, et iga kord ei pea olema lool õnnelikku lõppu, et see lugejatele meeldiks. Isegi toetan vastupidist arvamust, et lugu jääb inimestele paremini meelde ja teiste seast välja paistma, kui see ei lope nii nagu kõik teised. Eriti siis, kui on tegu teismeliste armulooga.

Skaalal „ei soovitaks seda raamatut kellelegi" kuni „soovitaksin ka võõrastele tänaval" paigutaksin ma selle raamatusarja paremale poole keskele. See oli täiesti nauditav lugemine, mis kätkes endas tuntud noorteromaani- ja muinasjutumotiive, samas, kui leidis tegelastevaheliste suhete osas üles oma originaalsuse. Samuti on tegu väga intensiivse looga, mis peaks seiklusjutuaustajaile mokka mööda olema. Mina hindan Varjukütte „igati meeldivaks, mida soovitaks ka sõbrale lugeda" ning kes teab, ehk võtan millalgi ka sarjale järgnevuskirjena ilmunud triloogia ette!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!