Cassandra Clare „Luude linn"

Mul on tunne, et nii palju on möödunud ajast, mil viimati üht noorteromaani lugesin. Vahepeal muutusid need mulle juba üksluiseks, seepärast otsisin teistsugustest žanritest vaheldust. Peale „Luude linna" aga tuli mulle jälle meelde, miks enne neid niiviisi ahminud olin. Olgugi et paljudes fantaasiamaailmadega noorteromaanides jooksevad tihti läbi sarnased jooned, on need ikkagi nauditavad. Sellest annab omakorda tõestust ju asjaolu, et need läbi raamatute korduvad!

Üks selline aspekt on näiteks raamatu peategelane, kes elab tavalist olmelist noorukielu, millesse kuuluvad kool, suhted kaaslastega, vanematega jne. Siis ühel päeval juhtub midagi, mis selle nooruki elu pea peale pöörab. Keegi kaob, midagi varastatakse, ilmub välja keegi tegelane, kes väidab midagi ulmelist või peategelane näeb midagi kummalist pealt. Just see viimane juhtus ka „Luude linna" peategelase Claryga, kui ta satub ööklubis juhuslikult pealt nägema kummalist mõrva, kui laip pärast justkui õhku haihtub. Taoline pöörane sündmus on kogu loo ajendiks, mis käivitab pikema päästeoperatsiooni või uurimise/otsimise, mis ei jäta nooruki ellu enam suurt midagi vanast elust.

Tahan öelda, et fantaasiamaailmades toimuvate noorteromaanide skeem on kõigile teada. Raamatu jooksul on tegelastel üks kindel eesmärk, mille nimel nad võitlevad, pettuvad, kaotavad, võidavad ja lõpuks oma missiooni täidavad. See ei ole kunagi olnudki varjatud informatsioon ja kõik lugejad teavad seda. Muidugi, kui tegu on mitmeosalise raamatusarjaga, nagu seda on ka Surmava Arsenali sari, siis jääb raamatu lõpp osaliselt veel lahtiseks kuni jõuab kätte lahendus, mis saabub sarja viimases osas. 

Ometigi on autorid piisavalt nutikad, et vaatamata nn spoilitud lõpule, suudavad nad hoida oma lugejaid kikivarvukil ning tegelaste seiklusele kaasa elamas. Viisa selle ellu viimiseks on ka erinevad autorid kasutanud erisuguseid. Antud raamatus oli selleks suur saladuseavaldus peategelase perekonna kohta, mis viis kõigi mõtted hetkeliselt peaeesmärgini jõudmisest eemale. Eks see vist olegi nende alguse ja lõpu vaheliste nn pisijuhtumite eesmärk, et mitte lasta lugejal igavust tunda ja teda ikka pidevalt kaasatuna hoida.

Ma olin sellest raamatusarjast juba enne palju head kuulnud ning võin ausalt öelda, et minu usaldust ei kuritarvitatud. Raamat pakkus pinget algusest kuni lõpuni. Ma tundsin ka seda imelist tunnet, kui lugedes kõik minu ümber justkui lahustub ning kõik, mida ma näen, on vaid must tekst valgel taustal ja mida see mulle jutustab. Selline loosse süüvimine ei saa juhtuda, kui tegelaste käekäik ja sündmuste areng tegelikult eriti huvi ei paku. 

Ma arvan, et see oli hästi üles ehitatud maailm, milles oli tunda viiteid ka meie igapäevaühiskonnaprobleemidele nagu teatavate klasside allasurutus ja vaen nende vastu. Mulle alati meeldib fantaasialugudest otsida paralleele oma ühiskonnaga ja otsida, mida autor on sellega öelda või millele tähelepanu juhtida tahtnud. Mulle meeldis see lugu ja tõenäoliselt loen varsti ära ka sarjas järgmise osa!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!