J.K. Rowling „Lendluudpall läbi aegade"

Juba kord varem olen maininud, et lugemisvaru otsa lõppemise kartuses tuhnisin viimseni läbi kõik oma raamaturiiulid. Tõepoolest üht koma teist ma sealt siiski ka lugeda leidsin. Üheks neist kogemata kõrvale jäänud teostest osutuski Harry Potteri raamatusarja lisaväljaanne, mis sai vist soetatud juba nii mõnigi kuu tagasi, kuid mille lugemiseni ma siiani veel jõudnud polnud. 

Harry Potteri austajana olen end siin esitlenud juba nii mõnelgi korral. Olen juba kiitnud J.K. Rowlingu kirjastiili ja tema loodud maailma detailirohkust. Siiski, nagu öeldakse, mahub häid lambaid palju ühte lauta ehk ma ei ütle ära võimalusest veel kord oma ühele lemmikautorile oodi laulda.

Ma usun, et üheks põhjustajaks minu vankumatule truudusele Harry Potteri maailma osas on selle põhjalik läbimõeldus, mis paneb uskuma, et kõik romaanides kirjeldatu tõepoolest eksisteerib ka päriselt siin, mugude keskel. J.K. Rowling on imeline kirjanik, kes ei jää vastust võlgu ühelegi tema maailma kohta esitatud küsimusele ega jäta oma nn potterhead`e kunagi ksimustes pead vangutama. Tal leidub põhjendusi ja selgitusi ka kõige ebakõlalisemana näivatele harudele, mis tema maailma tüvest välja võivad kasvada. Nii sai mugudele loetavaks tehtud ka võlurite lemmik lendluudpallipiibel, kui nii võib öelda, mis nii mõnelgi korral armastatud fantaasiasarja romaanidest läbi vilksatab.

Kui juba rõhutada Harry Potteri maailma üksikasjalikkust, peab mainima, et asjaolu, et too raamat üleüldse poelettidele jõudis, juba detailsuste detailsus ise. Jah, antud raamat tõepoolest eksisteerib ka Harry Potteri romaanides ning sellele viidatakse rohkem kui üks kord, kuid ometi ei ole selle külge poogitud olulist sisu edasi viivat elementi, vaid on pigem lihtsalt võlumaailma üks taustal särav järjekordne detail. Romaanisarja lisana esimesena ilmunud "Fantastilised elukad ja kust neid leida" sai ju hiljem omale ikkagi suisa eraldi sarja, koos uute peategelastega ja puha. Ometi võttis austatud kirjanik vaevaks ka lendluudpalli raamat päriselt valmis kirjutada ning sellega taas oma lugejate südameid vallutada.

Nii nauditav kui antud teose sisu ka poleks kõige oma lausa rabava üksikasjalikkuse, ajaloo ja viidetega romaanisarjale endale, pean mina kõige huvitavamaks osaks raamatust hoopiski selle kõige esimest lehekülge, kus päris teksti veel polegi. Sealt võib nimelt leida hoopis illustratsiooni, millel kujutatakse Sigatüüka raamatukogu laenutuskviitungit, kuhu on märgitud kõikide laenutajate nimed nende oma käekirjaga. Samuti pean nentima, kui vaimustuses ma jällegi olin, kui aru sain, et tegu ei ole lihtsalt punnitatud illustratsiooniga lugejate naerutamiseks, vaid selles peitub ka reaalne sisu. Iga laenutaja nimi on seal kajastamaks või ehk ka meelde tuletamaks antud tegelase isiksust. Nii on näiteks tuntud tuulepea Roni nime juurde märgitud "overdue" ehk vaene Ron oli unustanud raamatu õigeaegselt tagastada. Sama väite, et illustratsioon kannab endas edasi sisu, tõestamiseks on seal Hermione, edasipüüdliku tarkuri nimi kirjas kaks korda, mis näitab jälle nii suure elegantsiga J.K. Rowlingu pühendumust asjale.

Autori pühendumus ja armastus oma kirjutiste ja tegelaste vastu on asi, mis igast teosest kohe silma jääb. Samamoodi paistab välja, kui autor oma teosest suuremat ei hooli. J.K. Rowlingut võibki seepärast nimetada suisa eeskujuks kõigile teistele kirjanikele, et ta oma loomingusse nii tõsimeeli usub ning sellest ka päriselt hoolib. Ta on loonud väga omanäolise raamatusarja, kuhu on peitnud ka tükikese oma südamest ja valanud sinna peale oma hinge, mis teebki ühe teose meeldejäävaks ning annab sellele ka päriselt tähenduse. Autori pühendumus ja soov lihtsalt luua ning anda maailmale midagi, mida sel veel polnud, on ühe kirjaniku üllaim tegu. Ta teeb, mida armastab ja sellepärast armastavad ka teised teda!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!