Scott Westerfeld „Inetud"

Hiljuti olen kulgenud mitmeosaliste romaanisarjade lainel, alustades järjest uusi, kuni need juba omavahel sassi hakkavad minema. Aga sellest pole midagi, kuna vaheldus ja muutus on praeguses isolatsiooniolukorras justnimelt see, mis vaja. Iseäranis meeltmööda on mulle olnud düstoopilised raamatud, mis paratamatult sobivad hästi ka praegusesse maailmakorda.

Olen isegi üllatunud, kui palju düstoopiaromaane olen viimasel ajal ära lugenud. Varem ma ei kannatanud neid üldse, sest pidasin neid liialt ulmeliseks ja ebareaalseks või lihtsalt ebavajalikuks paanikakülvamiseks. Seda seni, kuni ma päriselt ühe düstoopiaromaani läbi lugesin ja sellesse hetkega ära armusin. Selleks raamatuks oli loomulikult „Näljamängud".

Sellest ajast saati olen düstoopiažanrit oluliselt rohkem austama hakanud ning saanud seda hinnata oma enda pilgu läbi, mitte teiste arvamusele tuginedes. „Inetud" on üks neist romaanidest, millest olin varemgi veidi kuulnud räägitavat, kuid tahtsin asjale ise pilgu peale visata.

„Inetud" räägib säärasest maailmakorraldusest tulevikus, kus 16-aastaseks saades viiakse kõigi noorukite peal läbi operatsioon, mis muudab nad nn ilusateks. Enne seda on nad inetud ning peavad elama ilusatest eraldatuna oma linnaosas, mida kutsutakse Inetukülaks, ning vaatama igatsevalt pealt ilutulestikke ja muidu peomeeleolu, mis Uute Ilusate linnast inetutele kätte paistab. Kõige selle mõte on inimestes üksmeele tekitamine ja konfliktide vältimine, mis võimude arvates ei saa tekkida, kui kõik ühtemoodi välja näevad. Nagu igale liikumisele, leidub ka sellele seisukohale vastuliikujaid ning nii on osad noorukid otsustanud linnast põgeneda, et elada vabal pinnal ja oma näoga. Põgenenud on aga avastanud ka iluoperatsioonide peidetud tagamõtte ning seda silmas pidades üritavad päästa, mis päästa annab.

Mulle pakkus raamatu sisu kohe huvi ning rõõmuga ütlen, et see ei valmistanud mulle pettumust. Ma arvan, et teos on hästi kirjutatud, kuna ei ole liiga etteaimatav ning pakub piisavalt närvikõdi. Mulle meeldis ka, et peategelane Tally oli kirjutatud sellisena, kes on alguses kogu protestiliikumisele vastu ning isegi kaitseb omale tuttavat korda, kus kõigile viiakse läbi täielikud operatsioonid. Ta ei mõistnud, mis selles kõiges halba on ning üritas ka vastuhakkajaid enda tõekspidamistes veenda. Hea oli lugeda tegelase arengut, kui tema arusaam järk-järgult ja loogiliselt muutus, kandes lugejat läbi terve romaani samal lainel.

Üks asi autori kirjastiili puhul, mis mind veidikene vahetevahel häiris, oli see, et ta jättis kohati minu arvates liiga suuri auke kahe tegevuse kirjelduse vahele. Nagu oleks mõnest asjast üle hüpanud, tahtmata sellele liigset tähelepanu pöörata. Üks neist leidis aset kohe raamatu alguses, kui peategelane Tally oli salaja hiilinud Uute Ilusate linna, kus ta tegelikult muidugi olla ei tohtinud, ning peale vahele jäämist sealt põgenedes kohtus linnas Shayga, kellest sai Tally juht põgenemisel ning kogu raamatu peasündmustiku algataja. Raamatus oli kirjeldatud nende põgusat kohtumist Uute Ilusate linnast ning seejärel hüpates mõne päeva järgsesse aega, kus Shay juba Tallyle hõljuklauatamist õpetas. Vahele oli jäänud kogu põgenemisstseen tagasi Inetute linna, mis pidi olema ääretult põnev, arvestades, et tüdrukuid ajas taga terve eriüksuslaste salk. Leian, et see oleks olnud ka väga hea koht arendamaks tegelastevahelist sidet ja sõprust, tutvustades neid samas lugejale lähemalt. See oli minu jaoks lausa möödalastud võimalus, kuna see sündmus leidis aset kohe raamatu alguses.

Selliseid hüppeid esines raamatus veel paaril korral, kuid õnneks raamatu lõpu lähenedes järjest harvem. See oli ka ainus asi, mis mulle teose puhul päriselt veidi pind käis. Tegelikult nautisin autori loodud maailma, kus vaatamata kohustuslikele iluoperatsioonidele valitses muidu päris hea ühiskonnakorraldus, ma leian. 

Panin tähele, kuidas autor oli sündmustiku kõrvalt võtnud aega, et vahele pista detaile maailma kohta. Ta kireldas uudset liikumisvormi, kus autoed ja muude nafta baasil liikuvate sõidukite asemel olid hõljukautod ja - lauad, mis püsisid õhus magnetvälja toel, mis sai toimida tänu maapinda maetud metallvõrgustikule. Lisaks sellele oli mainitud ka teisi loodust säästvaid tegureid nagu end ise ümbertöötlevad esemed ja puude maha võtmise täielik taunimine. Samuti julgustus taimetoitlusele. Oli aru saada, et autor peab ise lugu ka keskkonnahoiust, mis on huvi, mida minagi temaga jagan.

Ma nautisin seda raamatut väga ning imestasin, kui kiiresti selle lugemine läks. See ei olnud tüüpiline seiklusromaan, millele olin tänulik, kuna sellised võivad pika peale kergelt tüütuks minna. Ometi oli selles ikkagi sees seiklus ja soov paremale maailmale, mis on ühe hea sõnumiga raamatus alati tervitatav komponent. Huvitav oli näha lugu nn teise künka otsast, kus peategelast tuli tegudeks veenda, mitte vastupidi. Mulle meeldis ka raamatu sõnum, julgustamaks olema kõiki sellised, nagu nad on, ning mitte lasta teistel enda isiksuse kallale tulla.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!