Suzanne Collins „Lahvatab leek"

Nagu karta oligi, ei saanud ma peale oma esmast vasikavaimustust sarja esimese raamatu peale jätta puutumata järjekorras järgmist teost, mis kannab pealkirja „Lahvatab leek". Sõnapaar, mida võib kasutada ka minu pilgu kohta mis mul seda lugedes ees oli. Nagu sarja esimene raamat, hämmastas ka see mind viimse detailini ning ei suutnud lugemist lõpetada enne, kui kogu teose endasse ahminud olin.

Suzanne Collinsi teoseid lugedes tunnen, justkui olekski minu silmis see leek, mis laserina sõnu ja ridu põletab. Kui väga tähelepanelikult nuhutada, võib ehk õhus isegi kerget kärsahaisu tunda. Ma kirjeldaksin oma lugemisstiili nende raamatute puhul kui õhu sisse hingamist. See käib nii kähku ja nii loomulikult, et ei aa arugi, kui üks hingetõmme juba läbi on. Sama on minu puhul peatükkidega raamatus. Pealegi on hingamine eluks vajalik, millega võin tuua paralleeli, et mul on vaja teada, mis raamatus edasi juhtub või muidu mu kannatus katkeb.

Nagu ka juba esimese raamatu kohta mainisin, mõjuvad selle loo tegelased äärmiselt loomulikult ja orgaaniliselt, mis teeb nad mulle väga südamelähedaseks. Ma elan päriselt kaasa igale ühele neist ja hoian neile pöialt, mis sest, et see päriselt midagi muuta ei saaks. Mulle meeldib lugeda loo kahe peakangelase Katnissi ja Peeta vahelistest suhetest. Isegi vaatamata ülepingutustele siin ja seal on nende vahel ka tegelikult mingisugune side ja arusaam. Mitte küll niisugune nagu on kirjeldatud Katnissi ja Gale`i vahel, aga siiski omamoodi väärtuslik ja tähendusrikas teineteisemõistmine.

See võib olla vast veidi vastuoluline arvamus, aga minu üks lemmikumaid tegelasi raamatus on Haymitch. Mulle meeldib, kuidas teda on esitletud kui põhja käinud ja lootusetult kangekaelset ja masendunud alkohoolikut, kuid kui asi puudutab tähtsaid asju, ei jäta ta oma abi siiski kunagi pakkumata. Mida rohkem ma nende maailma süüvin, seda rohkem saab mulle selgeks, kui sarnased Haymitch ja Katniss tegelikult on. Nad on mõlemad põikpäised ja oma visiooniga, kuid kindlatel tingimustel ja eesmärkidel ei peatuks nad millegi ees. Hetkel turgatas mulle pähe, et päris huvitav oleks kogu lugu kuulda ka Haymitch`i silmade läbi...

Ma mõtlen, et kogu selle raamatu, tegelikult mõlemad kaks raamatut (sest kolmas on mul alles pooleli :D), saaks kokku võtta sõnaga „pingeline". Pidevalt on midagi toimumas, kogu aeg on vaja midagi korda saata, midagi teha, kedagi päästa, ennast päästa või kellegi vastu võidelda. Pidevalt on õhus mingisugune elekter, mis sumiseb ja ei lase rahulikult hingata. Ma usun, et see ongi see, mis lugeja nende teoste külge kleebib. Sellest „pingest" ei lasknud autor selle raamatu puhul lahti ka päris lõpus vaid otsustas viimaste lehekülgede peal selle veel eriti kõrgeks kerida. Ma tundsin reaalselt, kuidas mul jalad krampi tõmbusid, kui ma selle raamatu viimased read lõpetasin, kuid õhus rippus veel kümneid küsimärke. „Noh? Mis nüüd?" oleksin ma tahtnud karjuda.

Olgem ausad, et raamatu teine osa meenutas kohati esimest osa väga täpselt, kuid nii oli see ka tegelaste endi jaoks. Jälle mängud, jälle ettevalmistus, treeningud, intervjuud ja lõpuks surmaga silmitsi seismine. Ometi oli kõik jälle nii põnev ja üllatav, nagu ei oleks esimeses raamatus piisavalt tähelepanu osutanud. Ma tundsin aga jälle neid samu ärevusvärinaid, mis esimeselgi korral, kui tribuudid areenile läksid ning empaatialained ei lakanudki tulemast. Ma usun, et see on üks hea tunnus, mille järgi tuvastada hea raamat, kui on tunne, nagu oleksid ise see kirjeldatud tegelane.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!