Suzanne Collins „Pilapasknäär"

See raamat läks mulle korda täpselt nagu ka esimesed kaks teost sarjas. Ometi oli selle tähendus kuidagi erinev ja tähendas mulle midagi hoopis teistsugusel viisil. See raamat oli samamoodi köitev ja haarav, kui kasutada samu mõisteid, kuid nende avaldumise viis oli hoopis erinev võrreldes kahe eelmise teosega.

Kui esimesed raamatud ma praktiliselt hingasin sisse vahepeal silmagi pilgutamata, siis selle teose puhul pidin peatükkide vahepeal teadlikult hingetõmbepause tegema, et kõike juhtunut rahulikult seedida. Asi ei olnud selles, et ma ei oleks autori loodud sündmuste käiguga nõus olnud, vaid pigem oli mul vaja vahepeal rahulikult seedida juhtunut ning mõista selle põhjuseid. Sügav sisse ja välja hingamine aitas leevendada ka hinges kriipivate haavade valu, mille minu armastatud tegelaste äng sinna tekitas.

See on sügavalt psühholoogiline romaan, mida ehk igaüks kohe ei mõistagi, kui ei ole tegelastesse väga kiindunud. Teoses kerkivad esile väga mitmed moraali ja eetika küsimused, mille üle lahkamine ja millele vastuste andmine ei olegi ehk muu kui maailmavaate küsimus. Eriti kerkisid need minu jaoks pinnale siis, kui Peeta raamatus Kapitooliumist päästeti, sügavate vaimsete armidega pealegi. Ta ei käitunud enam iseendana, kuna tema meeltes oli sorgitud ja tema mälestusi muudetud. Ta provotseeris Katnissiga ja tegi talle sügavalt haiget, kuid ometi tuli kõigil meeles pidada, et need sõnad ei pärine tegelikult Peetalt endalt. Minule oli ääretult hingemattev lugeda Peeta ravist ja sellest, mis temaga tehtud oli. Peeta on vist tõepoolest kõige parem inimene nende seas oma aususe, tarkuse ja headusega, nagu esimestes raamatutes nii mitmel korral ka mainiti. Seepärast mõjus tema piinamine ka nii rängalt.

Kui olin romaaniga lõpuks ühele poole saanud, sattusin huvi pärast lugema ka teiste arvustusi raamatu kohta. Leidsin palju mõttekaaslasi, kes olid samuti teost lugedes omal silmad peast nutnud või minu moodi pisarateta valusas ängis ja ahastuses vaevunud. Oli aga ka teistsuguseid arvamusi, mis väitsid, et romaani kolmas osa ei ole üldse nii hea kui esimesed kaks. Ma mõistan neid arvamusi täielikult. Ma ütlesin juba kohe alguses, et too raamat oli hoopis teisest killast kui esimesed, kuid minu arvates täpselt sama hea ja haarav. Ometi saan ma aru ka neist märuliarmastajatest, keda esimesed teosed hoidsid lõpuni kikivarvukil ja pärast neid kaht intensiivset teost kolmas neile liiga aeglane näis. Mina arvan, et neid kolme ei saagi omavahel võrrelda, kuna igas on fookus ja rõhuasteus natuke erinev, mis annab tervele teosele täiesti erineva varjundi. Need on minu jaoks kõik täiesti geniaalsed teosed, küll veidi erineval viisil.

Nii kiiresti läksid mul need kolm romaani selles triloogias. Oli tõeliselt värskendav lugeda, ma julgen öelda, et isegi üle päris pika aja, midagi nii haaravat, mis ei lasegi mule mõelda kui vaid edasi lugemisele. See oli minule justkui taaskäivitus, värskendus, mis pani mõtte uue kiirusega tööle ja kutsus tagasi elevuse muudkui lugeda ja lugeda.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!