Jenny Lawson „Hullult õnnelik"

Nagu ma juba algusest peale kartnud olin, jõudiski kord kätte aeg, mil minu raamatuvirn läbi loetud sai. Kõnealune virn on loomulikult seesama, mille ma viimastel minutitel enne raamatukogu karantiini sulgemist sealt veel kätte sain. Pean ütlema, et kui asi juba päriselt raamatute lugemiseni jõudis, ei tundunudki see torn enam üldsegi nii kõrge ning selle nn hävitamine käis tegelikult imekähku. 

Nii leidsingi end äkki olukorrast, kus mul pealtnäha kõik võimalik kirjandus loetud oli. Mida nüüd küll teha?! Lugemisest on kujunenud mulle hea ajaviitetegevus selle vangistava karantiini aegu. On isegi mõnes mõttes lohutav võtta igal õhtul enne magama jäämist kätte raamat ning lasta sel mind enda sisse imeda. Selleks ajaks ununevad kõik maailma teised mured ning ängid, jääb vaid see, mida parasjagu käsitletakse pooleliolevas teoses. 

Usun, et oma osa raamatu lugemisel mängib ka rutiin. Tähendab, oma tuppa isoleerituna on rutiini tekkimist pigem võimatu vältida kui selle tekkimist kuntslikult taga õhutada. Ometigi ei pea see ilmtingimata olema negatiivne asi. On ju üsna hea tunda, et vaatamata kõigele sellele väljas valitsevale kaosele ja eriolukorrale on siiski olemas miski, mis loob kindlustunde. Rutiin, millesse sukelduda, et tunda end normaalsena ja mitte lasta hirmul ennast üle võtta... Usun, et lisada raamatu lugemine oma päevakavasse ja seeläbi rutiini on ideaalilähedane võimalus lasta oma kehal korrapäraselt lõõgastuda ning vabaneda ebameeldivatest mõtetest. Läbi loetud raamatute aina kasvava hunniku kõrval võin vähemalt mina tunnistada, et see süsteem töötab.

Täiesti loogiline reageering raamatukuhja otsalõppemisele sellises olukorras on muret tunda. Mnjah, minu esimene mõte oli hakata hullumeelsena oma koduseid riiuleid läbi tuulama, et sealt teiste taha vajunud vanu teoseid välja kaevata. Minu saak ei olnud kahjuks eriti suur, kuna nii umbes 95% mul kodus riiulis olevatest raamatutest on mul juba loetud. Mitte, et lemmikraamatute ülelugemine minu jaoks probleem oleks, aga eelistan alati pigem uut verd, kui nii võib öelda. Teine probleem oli aga see, et sealsete köidete seas ei ole ülekaalus kahjuks juturaamatud. Pigem võib minu riiulitelt leida sõnaraamatuid, entsüklopeediaid, kokaraamatuid ja teatmikke. Ma lihtsalt ei näe erilist mõtet juturaamatute koju ostmisel, kui neid saab niisamagi raamatukogust laenutada täiesti tasuta. Kui mitu korda sa ikka üht ja sama lugu loed... Nn targad raamatud aga võivad alati kodus olemas olla, kuna nii tihti tuleb ette olukordi, kui on vaja mingit fakti kontrollida või ristsõna jaoks üles otsida.

Läbi pika tuhnimise ja otsimise koperdasin aga hoopis mõtte otsa, et e-raamatud on ju samuti raamatud! Minu õnneks sattus minu valdustesse kord pooljuhuslikult terve koormatäis e-raamatuid ja seda täiesti tasuta! Sellest oli juba natuke aega möödas, seepärast ei meenunud mulle terve e-raamatukogu omamine kohe. Lisaks ei olnud ma kunagi ühtki e-raamatut varem lugema juhtunud. Õnnistusena kaela sadanud e-kogu oli endiselt omal kohal ning pulbitses lugemist ootavatest raamatutest! Neid oli lausa nii palju, et otsustasin nende ükshaaval läbilappamise asemel loosi kasuks, et oma järgmine nn ohver välja valida.

Selleks osutus raamat, millest olin varem põgusalt kuulnud. Teadsin, et raamatus käsitletakse väga tugevalt vaimsete häiretega seotud probleeme, mille lugemine on tavaliselt minus veidi kõhedust tekitanud. Ometi võtsin teose ette ja lasin aga silmadel käia! Omalegi üllatuseks pean tõdema, et ega see vaimuhaiguse teema mind tegelikult üldse ei häirinud. Ma tahan öelda, et selle teema käsitlemine ei pannud mind kuidagi halvasti ega kohmetult tundma. Mulle meeldis, kui avatult ja ausalt autor oma haigusest rääkis, mida nii paljud tabuks peavad. Tajusin tema kannatusi ning usun täielikult, et antud teose lugemine võiks ka teistele vaimuhaigusega inimestele suureks toeks olla.

Ometi ei saanud ma teost päriselt nautida, kuna ma tundsin, et isiklikult mulle ei istu lihtsalt autori kirjastiil. Ma näen, kuidas mõni teine võiks raamatut lugeda just nimelt selle kirjastiili pärast, kuna see neile niiväga meeldib. Minule tundus see aga veidi liiga argine, meenutades pigem elustiiliblogi kui raamatut. Isiklikult otsin raamatutest pigem ilusat kõnepruuki ja tabavalt kaunist sõnastust kui neid samu slängisõnu, mida niisamutigi igapäevaselt kuulen. Veidi käis mulle vastu karva ka autori komme ühe teema siseselt puuduta veel nii mitut, peateemaga vaid kergelt seotud teemat. See ajas segadusse ning vahepeal ei saanud ma enam üldse aru, kas tekst on nn ajuvaba või mina lihtsalt ei mõista tänapäeva huumorit. Kõigele vaatamata kulges teos kiiresti ning oli kindlasti raskele teemale vaatamata väga helge ja positiivse noodiga.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!