Cassandra Clare „Tuhast linn"

Varjuküttide raamatusari on minu jaoks kui hea ja lihtne ajaviiteromaanide kogu, mida lugedes saab veeta uniseid vaheajapäevi. Raamatusarja teise osa võtsingi kätte eelkõige sellepärast, et aega oli laialt käes ja mõte ühe lihtsa jutustuse lugemisest tundus üsna ahvatlev. Seda enam, et välja ei ole ju siiani liiati asja minna.

Mina hindan loetud raamatuid oma peas alati viie palli süsteemis, kusjuures hinne ei näita enamasti minu jaoks teose kvaliteeti vaid pigem emotsiooni, mis mind lugemise ajal ja järel valdas. Nii hindasin ma ka „Tuhast linna" tugeva neljaga, mis näitab, et selle lugemine oli minu jaoks üsna nauditav. Sellega tahangi öelda, et iga kord ei pea olema teos hiiglama kõrgel tasemel ega isegi ühegi konkreetse sõnumiga, et seda lugedes end ikkagi hästi tunda. Kui see nii ei oleks, et sisutühjad asjad meile rõõmu valmistavad, siis poleks ju suuremal osal sotsiaalmeediastki üldse meie elus kohta.

Ma ei taha ka öelda, nagu oleks „Tuhast linn" või teised raamatud Surmava Arsenali sarjas jube mõttetud või sisutud. Igast asjast võib leida mingi sisusosina, kui seda leida tahetakse. Mulle lihtsalt jääb mulje, et just niisuguse mõttega kuklas ongi autor ise selle romaanisarja kirjutanud, et las ta jääbki kergeks ja meelelahutuslikuks jutustuseks. Mulle näib, et autori eesmärk ei olnudki, et see teos oleks liiga tõsiseltvõetav või et seda üleüldse jubedalt analüüsima peaks. Nagu ma ka sellele romaanile eelneva „Luude linna" kohta ütlesin, on see lihtsalt üks järjekordne noortekas, mis on üles ehitatud kõigile teada ja tuntud mudeli järgi.

Minu jaoks muutus see sari muretult kergeks juba siis, kui lugesin, et selles esinevad libahundid ja vampiirid. Ei tea, millest see tingitud on, aga miskipärast ei suuda ma neid kunagi eriti tõsiselt võtta. Erandiks oli minu puhul Harry Potteri raamatutes olevad libahundid, sest seal oli neil minu arust kuidagi orgaanilisem vool ja koht maailmas. Varjuküttides tundub üksteise järel ilmuvate müütiliste tegelaste rivi millegipärast kuidagi jube pingutatud ja väänatud. Täiesti ausalt ei saanud ma kuni raamatu lõpuni päriselt muiet alla surutud, kui raamatu esimeses pooles üks peategelastest vampiiriks muutus. See oleks pidanud olema südantlõhestav stseen, aga mina ainult naersin selle „tobeduse" üle. Kui ma oleksin omal ajal trendiga kaasas käinud ja Videviku saagat koos kogu maailmaga lugenud, ei tea, kas oleksin siis lugudes vampiiride ja libahuntide suhtes sallivam?

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!