Suzanne Collins „Pilapasknäär"

 

Jõudnud lõpuni ühe oma lemmiktriloogia, „Näljamängude" sarja lugemisega, tunnen end viimase raamatu lugemise järel pisut teisiti kui siin. Kuigi nõustun suuremas osas sellega, mida tundsin ka pärast esimest lugemist, tunnen, et lugemiselamus ei olnud kahjuks enam nii ere. Minu jaoks on endiselt tõde, et kolmas raamat sarjas on emotsionaalselt palju raskem kui esimesed kaks, kuid seda mitte ainult seetõttu, et tegelased on esimese kahe raamatu jooksul mulle lugejana amsamaks saanud. Sel korral tundsin väga selgesti, et autor on muutunud oma kirjutamisstiili ning -tempot, mis muutiski kõik traagilised sündmused ühekorraga raskemaks JA lihtsamaks taluda. 

Kuna kolmas raamat katab ajaliselt kõige rohkem, kuid lehekülgede poolest on maht sarnane eelmistega, on teatud olulistele sündmustele minu hinnangu järgi selles raamatus liiga vähe ruumi jäänud. Selle olukorra lahendamiseks on autor kasutanud suuresti taunitud võtet sündmuste käiku kirjeldada, mitte seda tegelase silme läbi lahti rullumas näidata. Selline võte muudab suured sündmused lugeja jaoks vähemolulisteks ning ühendab lahti ka emotsionaalsed seosed, kuna jääb mulje, et ei autor ega ka tegelane raamatus ei pidanud sündmust nii oluliseks, et liigselt detailidesse laskuda, kuigi lugejale pakuks see suurt lugemiselamust. Selle sama asjaolu tõttu jäid raamatus ka mõned suured teemad lahendamata. Näiteks mis sai Gale´ist ja nende suhetest Katnissiga? Kuidas tuli Peeta toime oma perekonna kaotamise ning jälitamisest tulenevate tagasilöökidega? Kuidas peab end üleval Katnissi ema? Ning vaene Annie? See on minu teine kriitika sellele raamatule, et kuigi lugeja teab, et tegu on sõjaolukorraga ning süütuid sõjaohvreid on palju, näidatakse selle reaalset emotsionaalset mõju peamiselt vaid Katnissile ning teised paistavad kõigest toibuvat hoopis hõlpsamini (kuigi, tõsi, teiste tunnetega arvestamine ei olnud ka üks Katnissi voorusi).

Ülearu palju kasutas Collins selles raamatus (või ka üldse sarjas – sündmused hakkavad juba omavahel sassi minema) ka sellist kirjaniku jaoks lihtsat väljapääsu, kus rasketes või ülearu emotsionaalsetes olukordades leiab peategelane end minestamas ning seejärel teadmata aja möödudes ärgates haiglavoodis. Seejuures ei ole ka alati selge, kes või mis tingimustel Katnissi alati nii õigel hetkel päästab. See pole parim võte, kuna annab jällegi autorile võimaluse sündmuste käik lihtsalt paari lausega kokku võtta ning sealt kiiresti edasi minna, selle asemel, et süüvida ka emotsionaalselt tegelaste jaoks päriselt olulistesse sündmustesse.

Vaatamata „Pilapasknääri" pigem lohakale jutustamisstiilile mõtlen sellele raamatule ikkagi üllatavalt tihti, kuna leian, et see siiski liigutas mind. Endale ootamatult poetasin isegi paar pisarat Finnicki surma järel ning siis, kui Katniss juba tagasi 12. ringkonnas oli. Kõige talumatum oli aga taaskord (mäletan, et nii oli ka eelmisel korral) lugeda epiloogi. Seda peamiselt kontrasti tõttu, mis tekkis esimese raamatu ühe avastseeni ja üleüldise õhustiku ning viimase raamatu meeleolu vahele. Kuigi juba ka esimeses raamatus oli palju surma ning väga võigast, süütute inimeste tapmist seejuures, tundus see kolmandas raamatus siiski nii palju jõhkram. Epiloogi rahulik, kuid kõiketeadev olemasolu tuletas meelde, et antud rahu nimel on nii paljud inimesed pidanud taluma kujuteldamatuid piinu ning pääsenud pole neist ka vähesed ellujäänud. Katnissi ja Peeta lapsed on seejuures sümboliks uue ajastu algusest, kus võib loota, et need inimesed ei pea enam kunagi ise tundma neid piinu, mida on tundnud nende eelkäijad.

Kokkuvõttes on kogu trioloogia emotsionaalselt väga kurnav, kuid kolmas raamat ületab sellegipoolest mitmekordselt mõlemad eelnevad raamatud. Veider on tagasi mõelda triloogia esimese raamatu peale (minu lemmik), kus juhtus nii palju õuduseid, kuid ometi võrreldes seda kolmandaga, tundub esimese raamatu õhkkond peaaegu et lõbus. Kui väärastunud see on? Ilmselt on see samuti osa triloogia emotsionaalsetest kurnamisvõtetest, et alguses haaratakse lugeja pöörastesse sündmustekeerisesse, kuid täiesti ootamatult hakkab lugu võtma järjest süngemaid toone, kuni sarja lõppedes tundsin vähemalt mina end nagu välja väänatud märg kalts: raske, jõuetu ja kõige parema meelega kusagil pimedas nurgas varjul.

Loed lehekülje – ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!

Raamatu andmed

Tänapäev 2010

Tõlkinud Evelin Schapel

332 lk