Suzanne Collins „Lahvatab leek"

 

Juba teine kord sai mul läbi loetud „Näljamängude" triloogia teine raamat „Lahvatab leek", mis on pööreterohke jätk sarja esimesele raamatule „Näljamängud". (Peale esimest lugemist kirjutatud mõtted on siin.) Esimesest korrast, kui seda raamatut lugesin, mäletasin peamiselt vaid seda, et see raamat mulle väga meeldis. Olles keskmine raamat triloogias, oli selle lugu aga suuremalt jaolt ununenud ning taasavastamisrõõmu jätkus teisel lugemisel seega küllaga. Eks tegu ongi tegelikult vajaliku, kuid mõnes mõttes unustusväärse vahepeatükiga triloogia esimese ja kolmanda raamatu vahel, millest ühes kogu lugu vallandub ning viimases saab oma teenitud ja oodatud lõpu, kusjuures keskmine raamat on justkui tee või sild nende kahe vahel. Sellegipoolest arvan ma, et tegu on väga hoolikalt kujundatud ja läbi mõeldud raamatuga, mille peamine eesmärk on suurendada kaastunnet raamatu tegelaste vastu ning tuua lugejat emotsionaalselt tegelastele lähemale. 

Olenemata raamatu plahvatuslikust pealkirjast leian ma, et see ei ole veel see osa triloogiast, kus lugeja hingega revolutsiooni tõmmatakse. Siiski on igal hetkel selge, et kogu Panem just nii tunneb. Lugeja vaatab maailma Katnissi pilgu läbi, kes on suurema osa raamatust kahtlev, eemalolev ja taastub alles selgelt äsja läbielatud traumadest Näljamängudel. Vaatamata hetkelistest kindlusemomentidest, nagu siis, kui Katniss tegi Gale'ile ettepaneku põgeneda, on Katniss siiski passiivselt keskendunud iseenda ja oma lähedaste ellujäämisele, kusjuures teiste ringkondade elanikkondade elud on talle samuti tähtsad, kuid ta ei leia, et saaks nende päästmiseks ise midagi ära teha. Katnissi tõeline madalkoht saabub siis, kui president Snow teatab, et 75. Näljamängudel valitakse tribuudid olemasolevate võitjate seast. Tema ahastus ja jõuetus lausa paiskub lehekülgedelt välja. Tema edaspidised motivatsioonid aga jätkavad raamatu eelnevat temaatikat, milleks on arusaam, et Kapitooliumi vastu ta ei saa ning targem on päästa, mis veel vähegi päästa annab.

Emotsioonidele keskenduvat temaatikat jätkates soojenevad selles raamatus ka Katnissi ja Peeta vahelised suhted. Mõlemale saab selgeks, et kummagi peamine eesmärk mängudel on teine ellu jätta. Selles osas saab määravaks Peeta elektrilöök, mis ta peaaegu tapab. Kuna Finnick Peeta elustab, saab nii Katnissile kui lugejale selgeks, et olukord pole enam kaugeltki sama, mis eelmistel Näljamängudel, sest Panemi elanikud on otsustanud Kapitooliumile vastu hakata. Revolutsioon on alanud!

Ka teisel lugemisel olin raamatust ja loost väga haaratud. Kui esimesel korral keskendusin rohkem loole ja sündmustele, siis sellel korral hoopis rohkem tegelastele ja nende sisemaailmadele, mis köitis mind täpselt sama palju. Olen ka varem kiitnud Collinsi tegelaste usutavust. Kui loo jutustamise eesmärgil oleks ehk oodatavam, kui Katniss kohe pärast esmakordset areenilt pääsemist kohe oma vibu president Snow suunas vinnastab, siis loo realistlikkuse poolest on hoopis tervitatavam, kui Katniss sellest kõigest hoopis eemale tahab tõmbuda. Oma tugipunkte otsides jätkab Katniss ju ka endiselt jahil käimist ning oma vanas majas uitamist, kuigi otseselt selle järele vajadust pole. Mulle meeldib, kuidas Collins vähemalt tegelaste emotsionaalse poole pealt ei ole unustanud nende vanust. 

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!

Raamatu andmed

Tänapäev 2009

Tõlkinud Evelin Schapel

320 lk