August Gailit „Ekke Moor"
Head emakeelepäeva! Milline olekski parem viis seda päeva tähistada kui mitte emakeelse raamatuga? Seekordne valik on August Gailiti „Ekke Moor", mis mitte nii juhuslikult ka minu kohustuslik kirjandus oli.
Hetkel mõtlen ma aga hoopis sellest, milline privileeg on eestikeelse kirjanduse lugemine, sest paljuke neid inimesi siis siin maailmas on, kes eesti keelt lugeda mõistavad? Maailma mõistes vaid käputäis. Kuigi raamatuid on võimalik ju ka tõlkida, jääb alati igasse teosesse see miski, mis on kas tõlkimatu või mõistetav ainult emakeelsele kõnelejale kas siis sõna enda pärast, kõnekäänu pärast või hoopis kultuurilise tausta pärast.
Eesti keeles on nii palju vahvaid sõnu, mida isegi eestlased igapäevaselt ei kasuta või kuuluvad need hoopis mõnda murdesse, mis ei ole kõneleja enese oma. Gailiti raamatus on selline sõna näiteks „manu", millest igaüks saab aru, et see nn tähendab „juurde", kuid ometi paistab see tekstist silma. Ehk räägin vaid enda eest.
Raamatus paistavad silma veel väga vahvad ja erilised nimed, mis ühe korraga tunduvad nii võõrad ja samal ajal, lähemalt uurides, lausa pakatavad eestipärasusest. Näiteks perekonnanimi Üüve - Eestis sellise perekonnanimega inimesi ei ole või on neid vähem kui viis (ma kontrollisin Statistikaameti lehelt isegi üle), aga kui palju on jällegi neid keeli, mis saavad hiilata Ü-tähega, pealegi veel topelt Ü-tähega?
Kommentaarid
Postita kommentaar