Marju Karin „Naine otse ja ausalt"

 


Kuidas see naiseks olemine siis ikkagi käib? Milline see välja peaks nägema? Või siis vähemalt - milline on elu naisena ühe liigi esindaja mätta otsast vaadatuna? Umbes sellistele küsimustele püüab vastata Marju Karin, kel on kogemusi naiseks olemisega juba üle 40 aasta (kuigi seda pole vist väga viisakas mainida).

Võtsingi selle raamatu lugemiseks just selle pärast, et väga noore naisena aru saada, mida koodeks meile ette näeb. Leian, et õpetus või juhendus selles valdkonnas on pigem puudulik. Ega Karingi otseseid juhiseid jaga, kuidas oleks õige istuda või astuda - oleme ju ometi feministliku revolutsiooni seljatanud ning „Uhkus ja eelarvamuse" aegsed moraalireeglid sinna aega jätnudki. Positiivne on aga see, et tõesti annab raamat ülevaate sellest, milline ÜKS konkreetne naisliigi esindaja siin elus toimetab.

Naine ei ole matemaatikavõrrand, mis kehtib ühtmoodi igas olukorras. Seepärast pole võimalik kirjutada raamatut naistest kui sellistest - õigupoolest üldse mitte millestki peale matemaatika! Jah, loomulikult tundsingi ma just sel samal põhjusel raamatut lugedes, et paljuski, millest autor kõneleb, ma temaga nõustuda või samastuda ei saa. Nõnda tekitas minus esiti pisut ärritustki see, kui autor raamatu eessõnas viitas, et päris naised vastanduvad ideaalsele kujutlusele neist ehk oleks võimatu kirjutada raamatut reaalselt eksisteerivast naisest, kes näiteks käib linna parimas eliitkoolis, lõpetab kuldmedaliga gümnaasiumi ja cum laude ülikooli, abiellub süütult ning ei seisa kunagi silmitsi ahvatluste või truudusetusega. Minu arvamus on, et selliseid naisi jagub küllalt ning vastupidist eeldada oleks väga masendav. Selle päraste ei saagi seda raamatut minu arvates hinnata kui kogu naissoo olemuse kirjalikku vormi, vaid hoopis kui üht isendit, kes samuti juhuslikult naiste hulka kuulub. Niisiis ei ole raamat minu jaoks mitte naiste, vaid Marju Karini lugu: otse ja ausalt.


Mis mind veel pisut häiris, oli see vihane või üleolev toon, millega raamat kirjutatud oli. Sain aru, et toon oli mõeldud naisi, kes raamatut loevad, julgustama ning tegudele õhutama, kasutades selleks nn „peale lendamise" taktikat. Minule mõjus see aga ehmatava ning demotiveeriana, kuna näis, nagu autor ütleks: „Kõik või mitte midagi!" Kohati võiks seda isegi vihakõneks pidada, näiteks peatükis „Jõud", kus tuli juttu ennustajatest ja teistest esoteerikutest, kelle kohta autor ütles, et nad vaid lollitavad segaduses inimest. Sain aru, millest tema arvamus tuli. Asi oli nimelt selles, et Karini arvates on inimese elu tema enda kätes, mitte võõraste ennustajate lubadustes, kuid selle kõrvalt ei jätnud ta eriti palju ruumi inimestele, kes tahavad üleloomulikkusesse uskuda või sellega tegeleda. Lõppeks on see ju igaühe enda valik.

Ma arvan, et sellest raamatust ma enda jaoks just palju ei leidnud. Ehk olen ma veel pisut liiga noor, et karmi täiskasvanute maailma sukelduda, seda enam naiste maailma, kus justkui pidevalt käib sõda -  küll meeste, küll kehakaalu, palgalõhe, laste mitte soovimise, pere asemel karjääri väärtustamise või mille pärast iganes. Arvan, et Karin kirjutas raamatu rohkem endasuguste naiste tarvis, kel on ümbritseva maailma suhtes juba tekkinud piisav immuunsus ning kes suudavad eluteel nägu ja käsi kriimustavad oksad kergema vaevaga ära murda. See on karmide naiste maailm, kus lahingute pidamise üle peetakse kaks korda aru.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui riiulitäis sest sai!



Raamatu andmed:
JES Kirjastus 2020
192 lk



Kommentaarid

Populaarsed postitused