J.K. Rowling „Fantastic Beasts and Where to Find Them: the Original Screenplay"

Olles end tõenäoliselt juba üsna selgesti väljendanud, kui suur J.K. Rowlingu ja tema „Harry Potteri" raamatute austaja ma olen, ei saanud ma ju kuidagi jätta lugemata tema esimest filmistsenaariumi, mis käsitleb aega enne Harryt, kuid leiab aset samas maailmas, kui nii võib öelda. 

„Harry Potteri" raamatute puhul jäin mina ilma sellest põlevast ootusest, mis südames kõrvetas, kui oli teada, et varsti järgmine ilmub. Kui mina enda jaoks need teosed leidsin, olid juba kõik seitse avaldatud! Nüüd saan ka mina „Fantastiliste elukate" puhul tunda seda pakitsust ja põnevust, mille toob kaasa teadmine, et loo kogu tõde ja lõpp on veel mulle avastamiseks jäetud! 

Newt Scamanderi loosse sukeldusin esmakordselt loomulikult läbi filmi, seega juba teadsin stsenaariumikirjet otsida. Justnimelt otsida, kuna meie mail mina seda imekauni kujundusega teost lihtsalt ei leidnud. Läks kaks kuni neli nädalat ja siis alles sain raamatu kaant päriselt silitada ning mööda selle kuldselt trükitud pealkirja näpuga vedada. 

Selle kaas on tõepoolest imekena! Meeletu detailirohkus, nikerdused ja kaunistused ning loomulikult see juba mainitud kuldne tekst loovad tunde, nagu oleks too raamat just öökullipostiga võlurite raamatupoest minu kätte saabunud! Need nikerdused ja detailid kaanel väärivad veel ise omaette mainimist, kuna need annavad teravale silmale, kes teab, mida otsida, ka vihjeid teose sündmustiku kohta!

Kui ma siis lõpuks nii kaugele jõudsin, et kaane imetlemise lõpetanuna raamatu lahti lõin, siis ootustele vastavalt ei kadunud kaanel kohatud maagia mitte kusagile! Ka selles kasutatud tekstistiil ja kaunistused leheservades tekitasid sarnase maagilise, saladusliku ja suursuguse tunde, 1920ndate ajastikku justtäpselt sobiva!

Selle lugemise enda kohta võin öelda aga nii palju, et olen üdini õnnelik, et film enne nähtud sai! Üks asi on lugeda filmistsenaariumi üleüldse, mida on kahtlemata keerulisem lugeda kui lihtsalt ilukirjanduslikku jutustust. Teine asi on midagi, ükskõik, mida lugeda võõrkeeles. Teist keelt võib osata ükskõik kui hästi, ikkagi ei ole see kunagi seesama, mis on lugeda teksti oma kaunis emakeeles. Tolle teose puhul olid need kaks asja loomulikult veel ühendatud, seega oleks tekst minu jaoks kohati üsna segaseks jäänud, kui poleks juba enne filmi näol sündmustikuga tuttav. Õnneks jooksis mul pidevalt ikkagi filmipilt silme ees ning nii sain läbi lugemise eelnevale filmielamusele veel täiusliku lisa!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!