Markus Zusak „Raamatuvaras"

„See oli kurb raamat," oli minu esimene mõte, kui peale viimase lehekülje neelamist kaane sulgesin. Pühkisin silma nurgast ka ühe pisara ning lihtsalt istusin paigal, kuniks üritasin kogu loetut ühtse tervikuna seedida. Ma usun, et see oli minu esimene raamat, mis puudutas mind sõna otseses mõttes inimlikul tasandil.

Inimestega võivad suhted olla kohati üsna keerulised. Inimesi saab armastada, neid imetleda ja jumaldada. Inimesi saab ka kadestada, mitte sallida või suisa vihata. See on nii selle pärast, et üks inimene ei ole vaid üks emotsioon või üks eesmärk või sõnum. Inimeste mõtted muutuvad. Inimesed teevad loendamatuid tegusid ja võtavad vastu palju otsuseid ning see vastavalt rõõmustab või kurvastab teda ennast ja teda ümbritsevaid inimesi.

Sarnaselt mõjus mulle ka „Raamatuvaras". Ma ei saaks väita, et armastasin seda raamatut, imetlesin või jumaldasin iga lausest sellest. Samas ei ütleks ma ealeski, et raamat mulle ei meeldinud, ma ei nautinud seda või ei pidanud seda puudutavaks ning hästi kirjutatud teoseks. Lugemise ajal ma mõtlesin „Raamatuvargast" kui inimesest, kelle teod või väljaütlemised võivad mulle aeg-ajalt mitte mokka mööda olla, kuid järgmise peatüki juures meenub mulle jälle ta hea, pehme ja ilus pool.

Ma ei tajunud loomulikult kohe algusest peale ära, et selle lugemine mul nõndaviisi kulgeb. See oli üks huvitav teos ka selle poolest, et algul tajusin seda kui ebavajalikult segast ja mõttetute lisadetailidega jutustust. Ma kaalusin isegi raamatu poolelijätmist. Tavaliselt ei jäta ma kunagi raamatuid pooleli, isegi kui need mulle ei meeldi - miks ma seda siis nüüdki peaksin tegema... Sundisin end lugema, ent minu üllatuseks lappasid leheküljed end edasi seda kiiremini, mida kaugemale loos jõudsin. Alguses ilmunud ebamäärasused põimusid loosse ning moodustasid loogilise terviku. Isegi möödapääsmatu, võib vist nii väita.

Segased detailid ja nende selginemine hiljem kujunes kogu loo vältel läbijooksvaks stiiliks. Ma ei ole vist varem kogenudki taolist kirjutamisvõtet, kus autor loo lõppu kõige ebaolulisemaks peab. Isegi raamatus sees teatab peategelane Surm kord, et lõpu ümber pole mõtet heietada, kuna see on kõigile juba niigi selge. Selle asemel kantakse justkui muuseas lugejale lahendus ette ning asutakse teekonnale, mis tema lõpuks selleni viib. On hoopis põnevam näha üksteise järel tekkivaid keerdkäike, mille tulemusena lõpuks juhtub see, mis juhtub, kui lugeda arusaamatuses ühest ja teisest asjast, oskamata neid millegagi seostada, millele viidatakse jõudsalt ka raamatus endas.

Jah, kurb oli see tõesti, millega ma loomulikult olin arvestanud, kuna teadsin, et loen teise maailmasõja aegsest Natsi-Saksamaast ning selle keeristes pöörlevast noorest elust, kelle lugu jutustab Surm ise. Teine ilmselge asjaolu oli see, et raamat on pikk. Ometigi oli see nii lühike kui vähegi andis, kuna säärase ängi, kurvastuse ja mure, samas õnne, rõõmu ja lootuse sulgemine õhemate kaante vahele oleks olnud täiesti vale ja mõeldamatu. 

„Raamatuvarga" lugemine võttis aega, kuid mitte ainult selle tõttu, et see oli 576 lehekülge paks. Oma osa ajakulul on ka sellel pitsitusel, mis rinnus tekib, kui seda lugeda. Palju korraga on valus, liiga palju korraga murrab südame. Vähehaaval doseerituna just paras pisarate kaudu välja voolama. Pean ausalt tunnistama ka, et jätsin kohati terveid päevi vahele, et puhata ja hinge tõmmata. Just see oli paras, nii oli hea.

Mul on äraütlemata hea meel, et ma selle teose lugemise ette võtsin. Rohkem ma seda tõenäoliselt ei loe, aga see pole mitte kuidagi seotud loo kvaliteediga. Ma leian, et see on selline lugu, mida võib lugeda mitmeid ja mitmeid kordi, kuna (nagu ennegi mainitud sai) loo lahendus ja tagajärjed olid juba enne lugema asumist niigi teada. Selle teose puhul on emotsioon see, mis kannab. Mina aga tean, et selle emotsiooni taasleidmiseks ei ole mul vaja raamatut uuesti lugeda. See jättis minusse niigi märgatava jälje. 

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!