Sarah Crossan „Üks"

Selle raamatu lugemise soov on minus kasvanud sellest ajast saati, kui sain eelmisel suvel ühele poole R.J. Palacio teosega „Ime". Need kaks teost tundusid juba esmapilgul mulle väga sarnased arvestades seda, et kummaski on juttu füüsilise väärarenguga noorukitest. „Ime" raamatu lõpetanud, laskusin loetust vaimustusse ning sarnase temaatikaga teoseid otsides koperdasingi peagi „Üks" otsa.

Sarah Crossani „Üks" räägib loo kaksikutest õdedest Grace`ist ja Tippist, kes on vöökohast saati ühendatud, nad on siiami kaksikud. Sarnaselt „Imega" ei ole sealseid „traagilisi" sündmusi käsitletud üldsegi vaevlevas, meeleheitlikus või masendavas võtmes. Sündmustik on edasi antud küllaltki positiivselt, kirjeldades kaksikute igapäevaelu toimetusi, suhteid, soove ja tundeid. Nagu ka „Imes", algab ka „Üks" raamatu tegevus sellest, kui aastaid koduõpet saanuna lähevad kaksikud lõpuks tavakooli, kus peavad hakkama saama teiste inimeste ülevoolava tähelepanu, kõrvalpilkude ja, mis seal salata, ka igasugu pilkamise ja kiusamisega.

Üllatusena tuli minu jaoks aga see, et kogu raamat oli kirja pandud luulevõtmes. Iga teemat, tegevust või sündmust on teoses käsitletud justkui eraldiseisva luuletusena. Tõenäoliselt aga loo mõistetavuse jaoks ei ole neis kasutatud väga palju kujundlikkust. Mina ütleksingi selle teksti kohta pigem, et teos on tavalises proosas, vaid teksti asetus lehtedel ja peatükkide pealkirjad jätavad mulje luuleraamatust. Vahetevahel kohtab luuletükkides ikkagi ka ilmestavaid sõnakorduseid või juhuslikuna näivaid lõppriime, mis loovad jällegi tunde, nagu loeks teismelise neiu luulepäevikut.

Oluline on veel see, et vaatamata vöökohast ühendatud kehale on Grace ja Tippi ikkagi kaks erinevat inimest, kel on erinevad iseloomud, soovid ja eesmärgid. Nii on ka raamat „Üks" kirja pandud vaid ühe kaksiku, Grace`i vaatevinklist, kes jutustab eelkõige ikkagi iseenda loo elust siiami kaksikuna. Normaalse teismelisena ei keerle tema elu aga ainult tema pere ümber, nii räägib Grace ka oma suhetest teiste inimestega, sõpradega ja isegi romantiliste tutvustega, jättes kaksiku Tippi kohati hoopis mängust välja.

Raamat käsitleb veel palju teemasid lisaks füüsilisele väärarengule, sellega elama õppimisele ja loomulikult sellega kaasnevate terviseriketega arvestamisele. Raamat toob lugeja maailma, kus inimese keha võib olla tema õnne ja rikkuse või ebaõnne ja vaesuse allikas. Või on füüsiline keha üleüldse midagi, mis ei oma suures plaanis tähtsust. Mida kaasasündinud keha inimesele annab või temalt ära võtab, jääb lõppude lõpuks ikkagi selle omaniku enda otsustada, nagu autor väga selgesti avaldab.

Vaatamata käsitletavatle rasketele teemadele on minu jaoks teosel kindlasti pigem siiski positiivne hõng ning tänu selles ilmnevale poeesiale minu jaoks ka kergelt maagiline alatoon. Ma ei väida, et sellesse raamatusse peaks sukelduma, kui otsitavaks on meeletu sügavutiminek ja psühhoanalüüs. Juba praktilistel põhjustel, arvestades, et luulena kirja saanuna võtab lugu palju lehti ruumi, on teemat käsitletud piisavalt pealiskaudselt, et mitte lugejas peapööritust tekitada. Mina usun, et oleksin lugu vägagi nautinud, kui see oleks jutustatud lihtsalt proosas ning selle võrra lehekülgedel ruumi leituna mindud tegelaste hingeelu veelgi kaugematesse sügavikesse.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!

Kommentaarid

Populaarsed postitused