Rick Riordan „Percy Jackson ja välguvaras"

Oma uues lugemistuhinas olen otsustanud eelkõige läbi võtta just minu jaoks seni lugemata klassikuid. „Harry Potter" on mul tegelikult juba läbi loetud. Järgmine loogiline valik arvestades, et ma Harry kui varateismelise poisi seikluseid väga nautisin, oleks Percy Jacksoni seiklus.

Tean, et Percy Jacksoni viiest raamatust on tehtud filmid kahest esimesest. Mulle tuli äkitselt poole „Välguvarga" raamatu pealt meelde, et ma olen vist kunagi säärast filmi juba näinud. Tõepoolest, ilma et ma ise seda mäletanud oleksin, on mul tegelikult vaadatud juba mõlemad raamatusarja järgi tehtud filmid. See tähendab aga seda, et minu esimene kokkupuude Percy Jacksoniga toimus hulga varem kui Harry Potteriga.

Aga miks ma võrdluseks pidevalt J.K. Rowlingu „Harry Potteri" sarja toon? Asi on selles, et raamatut lugedes, mida ma sarnaselt Potteri raamatutele nautisin, tajusin ma pidevalt teatud sarnasusi nende kahe poisi vahel. Näiteks on mõlemat kirjeldatud kui mustade juuste ja säravroheliste silmadega noort poisiklutti. Välimuse kirjeldus on siiski väga üldine, nendele kriteeriumidele vastab tõenäoliselt veel palju inimesi. Märkimisväärne on aga see, et rohelised silmad on neile mõlemale mälestuseks või märgiks ühest nende kadunud vanemast. 

Siis oli veel see nn kuldne kolmik ehk raamatu peategelased, kelle ülesandeks on mingisugune missioon täita. Sarnaselt Harryga oli ka Percy kolmiku pea ehk see, kelle pärast või kelle järgi teised tegutsesid. Mõlemas kolmikus on ka naistegelane, kes oma tarkuse või oskustega peakangelase rasketest olukordadest välja toob. Hermione oma ulatuslike raamatutarkustega ja Annabeth tarkuse jumalanna enda tütrena sealjuures. Ei saa unustada ka seda „äpardit" kolmikus, kes on kahtlemata eriline ja tark, kuid tihtipeale teistele koormaks jääb. Selleks on loomulikult vastavalt siis Ron või Grover.

Sarnasusi leidsin veel ning panin tähele, et alati olid need seotud pigem just viisiga, kuidas lugu või sündmuse areng/tegevus arenes, mitte sündmused ise. Nendes raamatutes esinev sarnane sündmustiku areng ei ole kindlasti midagi negatiivset, pigem vastupidi! Usun, et just säärane pinge kerimine loo lõpu poole ja järjestike takistuste paigutamine tegelaste teele on geniaalne lahendus, mis hoiab lugejat tugevasti oma haardes. 

Sellega tahtsin veel rõhutada, et ma ei arva nagu oleks Riordan Rowlingu loomingust midagi varastanud. Pigem arvan, et kirjanikud on lähtunud sarnasest loo esitamise tehnikast, mis on juba üsna suure lugejaskonna heakskiidu pealt geniaalseks kinnitatud. Ma ei saa seepärast ka otseselt väita, et sarnasuste leidmine mind väga häirinud oleks. Usun, et pigem nende leidmine üleüldse näitab seda, et ma panen tähele, mida loen ning oma peas juba analüüsin loetut, mis teeb mind enda üle väga uhkeks!

„Percy Jackson ja välguvaras" iseenesest oli mulle vägagi meele järele. Mainisin juba seda nauditavat pinge kerimist loo lõpu suhtes ning mitmekesist õnnestumiste-äpardumiste vaheldust, mis mõjub seiklusjuttudes alati positiivselt. Ühes varasemas postituses mainisin juba ka oma ammust huvi Vana-Kreeka mütoloogia vastu. Panin tähele, kuidas autor oli hoolega planeerinud, kuidas ja millal võimalikult palju mütoloogilisi tegelasi jutu sisse sobitada. Olles juba varasemalt paljude tegelastega tuttav, sain nautida vanade kangelaste ja koletiste taasloomist ning samas ära tunda aspekte nende originaalsetest müütidest ning võrrelda raamatu autori tõlgendusega neist. 

Percy Jacksoni raamatusari on loomulikult kirjutatud lastele arvestades, et peategelased on vaid 12-aastased. Ometigi leiab sealt midagi ka kogenum lugeja ning eriti mina, kellel on kirjanduses pooleli just Vana-Kreeka teatri ja müütide kursus.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!