Elmar Valmre „Ööl vastu 18. oktoobrit"

 Too raamat on minu esimene katsetus lugeda midagi sellest lõputuna ning lõputult kutsuvana näivast kuhjast raamatukogus, mille kohal on kirjas „paku raamatule kodu" ehk vii raamat omale tasuta koju. Olen sellest kohast muidu ikka rohkem niisama mööda käinud, ajuti ehk mõnda üksikut raamatut nii möödaminnes lapates, kuid süveneda ei otsustanud enne kui alles siis, kui nägin, et kogusse olid just saabunud uued kastid raamatutega ning keegi ei olnud neid veel sorteerinud. See on nagu mingisugune ürgne tung, mis sunnib potentsiaalsesse aardehunnikusse sukelduma, isegi kui saamahimu ise nii suur ei ole, üllatus on ise suurem osa leidmisrõõmust.

Raamatule viidati tagaküljel kui heatasemelisele eesti krimiromaanile, millesuguseid palju ei leidu. Seejuures eesti krimiromaane üldse. Kui ma sellele mõtlema hakkan, siis eks pean vist nõustuma - ma ei mäletagi, millal viimati mõnd eesti krimkat lugesin. Poirot ja Blomkvist on mul küll juba vanad lemmikud, kuid kumbki mees ei saa kelkida, et nad eesti päritolu on. 

Sisust ainult nii palju, et raamatus jääb kadunuks üks mees, kellele oli eelnevat seitsme kuu jooksul saadetud anonüümseid ümbrikke, mis sisaldasid suurt summat raha. Mõni päev peale kadumist leitakse mees tapetuna. Selged motiivid mehe mõrvaks puuduvad ning kahtlustada ei oskaks pealtnäha kedagi. 

Siia järele sobiks lisada, et mehe mõrva hakkab uurima tema hea sõber härra Lundver, kes on ka teose peategelaseks, kuid nii see päriselt ikkagi ei olnud. Minu suurim kriitika raamatu osas ongi see, et kuigi raamatul on kirjas „detektiiviromaan", siis see n-ö detektiiv loos siiski puudub. Härra Lundver teeb küll omi järeldusi ning puutub kokku erinevate kadunud mehega seotud inimestega, kuid jääb kogu loos tegelikult ikkagi kõrvalseisjaks või sootuks äraootavale seisukohale. Mulle jäi pigem nagu üldse mulje, et mees ei tahagi ennast loosse segada, kuid mingitel kummalistel põhjustel on teistel temaga pidevalt asja. Loo lõplik lahendus saabub hoopiski ühe politseiuurija käest, kes on kogu loo vältel küll n-ö olemas olnud, kuid seda siiski väga selgelt kõrvaltegelasena. Natuke liiga mugav lahendus minu jaoks, kuigi kiire ja lihtne lahendus oli kindlasti taotluslik.

Keelekasutus oli minu jaoks üllatavalt formaalne, seda eriti nii lühikese ajaviiteromaani kohta. See otseselt ei häirinud, aga vahetevahel tundus kohatu, eriti kui omavahel vestlesid vanad tuttavad. Üks huvitav nüanss oli ka raamatu keelekasutuse juures: avastasin, et autoril oli tihti kombeks nimi - või asesõna ja tegusõna asukohad  omavahel lauses ära vahetada. Paar näidet: „Rumal mees ta ei näi olevat"; „Kui oleksite olnud ilma kübarata, te poleks enam kunagi ärganud"; „Ütlesin talle, et tulete, ja nüüd ta vaatab järjest kella"; „Nähes, kes tuleb, ta ajas end küünarnukkidele..." ja nii edasi - näiteid tuua oleks veel palju. Ehk ei asetsegi need sõnad seal n-ö tagurpidi, vaid on lihtsalt minule harjumatus järjekorras. Ehk on see autorile hoopis omasem viis sõnu järjestada, kuid minule tundus see veider ja natuke nagu sasipundar ka vist.

Lugu ise aga saavutas täitsa oma eesmärgi ning see peakski olema see, mille järgi raamatule kriitikat osutada. Oli see ju ainult nii lühike, kui oli, ning ei kavatsenudki anda selle looga muud, kui ainult meelelahutust mõneks pikemaks bussi - või rongisõiduks või mõnel rannapäeval tekil vedeledes lugemiseks. Ning selleks on teos igati sobilik.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!