J.K. Rowling „Harry Potter ja Fööniksi ordu"

Tundub, et mulle on sel aastal juba kindlaks plaaniks saanud kogu „Harry Potteri" sari taas läbi lugeda. Tõsi on, et neljanda ja viienda osa lugemise vahele jätsin ma omajagu suure augu vahele, kuid kuna käes on alles august, siis ei kahtle ma hetkekski, et ka kaks viimast osa mul veel selle aastanumbri sees meelde tuletatud saavad.

„Harry Potter ja Fööniksi ordu" ei ole mul siiani küll sarjast lemmikute hulka kuulunud. Asi ei ole selles, et see on seeria kõige mahukam raamat, ei. Paksude raamatute foobiat mul ei ole, seda võin südamerahuga öelda. Miskipärast tundus see mulle juba esmakordsel lugemisel lihtsalt teistega võrreldes kuidagi kõige vähem meeldejääv vist. Kahtlemata on see loo edasiarengu seisukohalt küll üks olulisemaid raamatuid, kuid seda alles päris raamatu lõpus peale seda, kui Võlukunstiministeerium oli avalikult tunnistanud Voldemorti naasmist, kui Dumbledore viimaks avaldas Harryle saladuse, miks teda üleüldse juba beebina tappa oli tahetud. See informatsioon on varem olnud pea täiesti olematu, vaid väikeste vihjetega siin ja seal, mida märkab siiski alles peale mitmekordset lugemist.

Tegelikult just see ongi see, mis mulle vist üleüldse „Harry Potteri" raamatusarja juures kõige rohkem meeldib. See pidev vihjamine, mõista andmine ja esmapilgult täiesti suvalise või sisutühjana näivad sõnad, mis hiljem ilmnevad kui täiesti pöördeliste sündmuste alged. Üks koht samas raamatus oli, kui Dumbledore ütles Harryle, nagu ettekuulutuses oli öeldud, et Harryl on jõud, mida Must Isand ei mõista. Väga huvitav oli näha, kuidas autor oli teadlikult suunanud lugejat nendele sõnadele esialgu mitte liiga palju tähelepanu pöörama, kui Harry vastus sellele kõlas umbes nii, et need sisutühjad sõnad ei lähe talle hetkel üldse korda. Ma olen alati nende raamatute juures enim imetlenud autori läbimõeldust teksti kirjutamisel ning seda, kuidas tal oli alati olemas vastus igale küsimusele. Ta tõesti teadis, mida ta kirjutamise ajal tegi, ning seda on väga hästi ka näha. Näiteid sellest on igas raamatus, ka „Fööniksi ordus" veel lõputult: Harry ülekuulamine ministeeriumis ning hiljem lahing sealsamas, huilgaja Privet Drive`il, kui onu Vernon Harryt välja tahtis visata, Umbridge ülekuulamisel, Kreacheri pomisemine ja hilisem reetlikkus, Harry nägemus madu Arthurit ründamas (vihje sellele, et Harry ise on verikatk) ja nii edasi...

Viienda raamatuga tekkis mul aga ka tahtmine kõik filmid uuesti ära vaadata. Viimasest korrast, kui ma mõnd filmi nägin on vist isegi kauem aega möödas kui sellest, kui ma viimast korda kogu raamatuseeria läbi lugesin. Sarnaselt raamatule on mul ka viiendast filmist kõige vähem mälestusi, kui muidugi see jõle Umbridge`i mutt värja arvata. Seda kohutavat kärnkonnanägu ei saagi vist nii lihtsalt unustada. Au ja kiitus näitlejale igatahes!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!