Oscar Wilde „Dorian Gray portree"

 Tuntud, armastatud ja ajale vastu pidanud klassikuid on ikka keeruline hinnata. Ma ei julgegi nende kohta kunagi õieti midagi öelda, kuna ma lihtsalt pelgan. Pelgan midagi valesti öelda, vääralt tõlgendada või oma nooruse ja rumaluse juures mõnda asja lihtsalt mitte mõista. Kahtlemata neid asju on ka, kuid olen jõudnud järeldusele, et kõigiga ühte meelt ei olegi kunagi võimalik olla, niisiis muljetan siinkohal raamatust just nii, nagu mina sellest aru sain ning selle järgi, mis mõtted mulle lugemise ajal pähe turgatasid.

Esmalt tahan kohe välja hõisata selle, et minu arvates on teosel olemas iga eeldus, et see võiks nii mulle kui ka igale teisele koolinoorele meeldida, seepärast ei olegi ma üldse üllatunud, pahane ega tunne ka tüütut „ei viitsi" meeleolu, et just see raamat meile suvelugemiseks anti. Raamatu idee on ju igati põnev ning võiks isegi tänapäevasele kirjandusmaastikule kuuluda: noormees, kes tunneb hirmu nooruse kadumise ees, soovib, et hoopis temast maalitud portree võiks vananeda ja luituda ning poiss ise säilida nii puhas ja kaunis kui nägu portree peal. Nagu arvata oligi, läheb poisi soov täide, kuid ei täida lõpuks siiski noormehe soovunelmaid ning saadab ta hoopis enesega pahuksisse.

Need kohad raamatust, kus portree oli n-ö pildis või ütleme laiemalt, et tegevustik üldse toimus raamatu sisseseatud eelduse järgi, olid kõige põnevamad. Kahjuks oli ka muud heietamist raamatus üsna palju, mis mulle üsna vastu karva käis. Leidsin ennast sageli küsimas, mis on sellel jutul tegemist loo olustikuga või kuidas see peaks aitama lugu edasi viia. Mind häiris eriti see, kui heietused olid edasi antud jutustaja seisukohalt, mitte isegi Doriani või mõne muu tegelase pilgu läbi, mida ka tihti esines. Mulle näis nii, et raamatu kirjutaja oli tahtnud võimalikult palju ilukõne loosse sisse panna, et oma võimekust sõnaseades näidata, unustades seejuures, et kirjutab romaani, mitte esseed. Loost eraldi vaadatuna leidsin raamatust aga siiski päris mitmeid huvitavaid mõtteid Wilde`ilt, mis mind tihti naerma ajasid. Kardan, et need pärinesid eranditult lord Henry tegelaskujult, kes oli minu arvates üldse kõige küünilisem tegelane, keda kunagi raamatus kohanud olen, ning seetõttu tema laused mind muigama ajasidki.

Nii üldises plaanis jäin loetuga ikkagi rahule. Ma kinnitan omale tihti, et armastan lugeda vanu klassikuid, kuid tihti see väide siiski vett ei pea. Ka „Dorian Gray portree" tekitas minus esialgu vastakaid tundeid, kui dialooge või keerulisi filosoofilisi mõtteavaldusi liiga tihedalt esines, kuid avastasin, et mida lehekülg edasi lõpu poole, seda köitvamaks raamat minu jaoks muutus. Raamatu päris lõpp muutus ju täiesti krimkaks, mis oma lihtsusega näis teose esimesele poolele nii vastandlik, kuid sellegipoolest nautisin seda. Lõpplahendus oli mu lemmik - just nii ma ootasingi juhtuvat ning oma õnneks sain seda ka näha!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!