Leigh Bardugo „Kõver kuningriik"

 „Kõver kuningriik" on järg raamatule „Vareste kuus", mille võtsin lugemiseks juba mõnda aega tagasi ning mis mulle hullupööra meeldis. Juttu oli kuuest sulist, röövlist ning kõrilõikajast, kes ühendavad omavahel jõud, et astuda vastu suurele katsumusele, mis tooks neile kõigile sisse kenakese kopika. Nagu raamatu lõpuks aga selgus, õnnestus ühel kaubasaksal nimega Jan Van Eck sulid üle kavaldada ning neil nahk üle kõrvade tõmmata. Nagu aga arvata võiski, ei jätnud Tündri kardetuim kamp asja sinnapaika ning hakkas „Kõveras kuningriigis" oma õiglust taas jalule seadma.

Nagu sarja esimese osagi puhul, võib esialgu vapustada raamatu mahukas köide, kuid nagu lugema hakates kohe selgeks saab, ei ole selles siiski midagi üleliigset. Mulle meeldib, kuidas leheküljepinda on kasutatud üsna julgesti ka selleks, et mitte ainult põnevat sündmustikku edasi viia, vaid ka selleks, et aega veidi maha võtta ning süüvida iga karakteri hingeellu et neid lugejale mõistetavamaks teha. Kuigi raamatu tegelased peaksid olema hilises teismeeas, käitusid ja tegutsesid nad minu arvates ikkagi väga täiskasvanulikult ning sihipäraselt, mitte niisama oma jõudu demonstreerides ning lahmides. See ongi minu jaoks üks peamisi tegureid selle raamatu juures, et igal asjal on loos põhjus. Kellestki ei saanud kõrilõikaja vaid selle pärast, et ta nii soovis (nojah, hea küll, Jesper ehk välja arvatud). Enamasti oli igaühel selleks ikkagi määratud sundlus või mõni suurem tuli hinges põlemas, et anda maailmale seda tagasi, mis neile oli nii ebaõiglaselt osaks saanud.

Ma tihtipeale ei keskendu raamatust tagantjärele mõtiskledes küll niivõrd palju selle konkreetsele sündmustikule, vaid pigem meenutan seda, milliseid emotsioone see minus tekitas, milline oli loo kulg, kui põnevil see mind hoidis, kui välja arendatud olid tegelased jne. Sel korral aga ei saa ma juba kolmandal päeval peale raamatu lõpetamist lahti mõttest, et miks pidi selle ühe tegelasega minema nii, nagu läks. Ma ei nimeta igaks juhuks nimesid ega sündmust, aga kes on raamatut lugenud, mõistab niigi, millele ma vihjan. Mulle saabus see traagiline sündmus väga ootamatult ning justkui rünnakuna minu enese vastu. Ma pean ütlema, et too tegelane on üks paremini kujundatud iseloomuga tegelasi kogu loos ning seepärast ka üks minu vankumatuid lemmikuid sarjas. Ma elasin läbi tõelise südamevalu, kui lugesin ära, mille lugesin. Aga eks see vist olegi järjekordne märk, et raamat oli hästi kirjutatud, kui see niimoodi hinge läks.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!