Henri Zeigo „Hurda graal"

 Raamat pajatab etnosugemetega loo ühest Tartu koolitüdrukust ning tema uuest ajalooõpetajast, kes uudishimu sunnil ühel õdusal õhtupoolikul läbi peidetud kaevu maa alla vajuvad ning sealt ühte kaugesse paralleelmaailma satuvad. Seal kohtuvad nad paljude teatud ja tuntud tegelaste seas näiteks alternatiivse Jakob Hurda, Vanemuise, näkineiu ning isegi ahjualusega, kes igaüks ühel või teisel moel nende seiklusesse vürtsi lisab.

Lugu on väga lühike ja kiiretempoline, mistõttu raamatu kätte haaramiseks palju hoogu koguda pole vaja ning raamatu seltsis lendab aeg samuti väga kiiresti. Kehvem külg lehekülgede kärpimise juures on aga see, et minu jaoks mõjutas see oluliselt teose kvaliteeti. Enim häirisid mind liiga vähe areneda saanud tegelased, kelle õnnestumised mulle seetõttu korda ei läinud ning auku kukkumisedki minule kurbust ei valmistanud. Samuti tundsin, et neid nn peategelasi, kelle hulka võib arvestada koolitüdruk Sofia, õpetaja Andrese, Lilla Daami ja Jakob Hurda, oli liiga palju. Kahjuks ei läinud keegi neist mulle päriselt korda ning pigem sulandusid kõik koos tausta ülejäänud halli massi hulka.

Kiire tempo nahka läks raamatus minu jaoks ka tegevuse õige mõtestamine ja põhjendatus. Miks nad midagi tegid, kellegagi kohtusid jne, jne... Üks sündmus ilmus teise otsa ning jällegi jäi puudu sellest mõnusast arengust, mille käigus jõuab koguneda pinge, põnevus, ootusärevus. Hetkel tundus see kõik kahjuks pigem nagu üks suur tohuvabohu.

Mõneti rahustas mind aga lõik päris raamatu lõpus, kus autori täpsed sõnad kõlasid nii:

„Nii nagu ikka unenägude puhul: vahetult kogedes tundub kõik reaalne, ärgates on aga raske kõike seda uuesti esile manada, kuna seosetu lugu on kui pusletükkide kokku panemine, mille kujud ja värvid ei taha omavahel kuidagi haakuda."

See meenutas mulle, et nii unenäoline, kui see seiklus ju oligi, pidigi see ehk olema üks tegude, kohtumiste ja läbielamiste virrvarr, milles vaid tegelased ise seal kohapeal viibides kohaneda said.

Mulle meeldisid väga aga raamatus need kohad, kus tegelased sattusid kokku mõne üleloomuliku tegelasega, millest ma ennist ka põgusa loetelu tegin. Need kohad äratasid minus unele vajunud põnevustunde, kuna iial ei võinud teada, kuidas autor mütoloogilised tegelased tänapäeva konteksti toonud on. See teema on minu jaoks üüratult põnev! Leidsin, et autoril leidus palju häid mõtteid, mis natuke laialijaotatumalt ning rohkem sügavuti minnes oleksid ääretult põnevad, kuid kõik koos selles pisikeses ruumis, mis neile antud oli, üksteise nurki maha hakkasid lihvima.

Natuke norimist nõuab ka minu kuri silm, mis raamatute puhul alati natuke ka kirjastiilil pilku peal hoiab. Märkasin, et teoses oli moodustunud kummaline kooslus pigem ebaloomulikuna esitatud argikeelest ning kulunud ilukõnest. Mõtlesin sundimatult kooliõpilase kirjandile, mida kirjandusõpetaja on siin ja seal vormilt traditsioonilisemaks parandanud. Tegelaste dialoogid mõjusid mulle miskipärast ebareaalsetena, nagu keegi tegelikult ei räägiks nii. Ehk tulenes efekt ka sellest, et karakteritel ei olnud minu jaoks õiget iseloomu ning nende lühikesed laused ei teinud samuti nende tausta minu jaoks selgemaks.

Kiita tuleb aga raamatu kaanekujundust, mis mõjub just niisama müstiliselt ja unenäoliselt, nagu raamatu sisugi seda on. Pisike taskuraamatu formaat kutsub samuti ehk lugejaid ligi ning just seda ma soovitaksingi teha. Olgu küll natuke liiga sisutihe, leiab sealt ometi mõnusaid mõtteteri, mille üle ka hiljem veel mõtiskleda.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui riiulitäis sest sai!