Indrek Hargla „French ja Koulu"

 „French ja Koulu" on alternatiivajalooline teos, mille tegevus toimub paigas nimega Maavald, milles võib eksimatuid sarnasusi leida Eestiga. Maailmast pole maagia veel päriselt kadunud, kuid sellega oskavad ümber käia vaid osavad sortsid ja arbujad, keda üks teose nimitegelastest - Koulu - ka esindab. French on Koulu ustav ja nutikas ori, kes koos oma peremehega reisib ning tal ohtlikke pätte ja kurikaelu püüda aitab, et mitte lasta maailma alles jäänud maagial halbadesse kätesse sattuda.

„French ja Koulu" on kui romaan romaanis, kuna koosneb kolmest osast, millest igaüks sisaldab omaette seiklust, otsiretke vms. Kõik lood on omavahel küll seotud, kuid toimuvad omaette üritustena, mis muudabki teose kui triloogia ühendköiteks. Enamasti on kõigis lookestes ka kõik tegelased samad ning toimub üsna sarnane seiklus tabada keegi pahalane, kelleks reeglina on küll üks ja seesama ladina saadik Alessandro Soluzzo. Läbiv on ka see, et kuigi French ja Koulu oma õilsas ürituses paherette alati taga ajavad ja nad ka leiavad, ei saa kellelegi neist osaks liiga karmi karistust ning lõpuks lastakse ka kõige kurikuulsamatel kõrilõikajatel rahus minna.

Minu lemmikosa raamatust oli kindlasti tegelane French, kes oma teravate märkuste ja üleolekuga juba paratamatult mõjus meeldivana. Nonii, raamatutegelasena ma tahan öelda. Eestlasele ikka meeldib must huumor ja puigelgu ta vastu, palju tahab, aga ikkagi naudib ta natukene ka enese pihta käivat teravat nalja, kui põlualuseks satub tema kultuur või kombed. Tõesti on naljakas mõelda, kui palju me siis päriselt kartulit sööme või oma keelt ülistame. Burgundialasest French toob need kitsaskohad meis väga peenelt välja ning seepärast, et ta minu ja minu rahva üle nii osavalt nalja oskab teha, ma teda armastangi. Lisaks on ta ka muidu väga vägeva suuvärgiga ning huvitava taustaga mees, kelle tegelane oli minu arvates väga hästi välja kirjutatud.

Ma ei saanud lugemise ajal aga peast välja mõtet, et French ja Koulu on minu jaoks kui Holmes ja Watson, kes käivad kokku kui sukk ja saabas. Ainuke erinevus oli selles, et kui Holmes oli paari pea ja Watson tema abiline, kes oli küll nutikas, kuid tegelikult rohkem ülemuse käsku täitis, siis selle paari puhul oli vastupidi. Koulu oleks nn kirjade järgi pidanud olema peremees ja operatsiooni aju, millisena teda oli üritatud küll näidata, kuid lõppkokkuvõttes ei olnud see üritus väga usutav. Frenchist kujunes aga šarmantne mees, kes kehastus küll peeneks paruniks ja kõrilõikajast naistemeheks, ilma et ka tema oma tuttavad temas ümberkehastunud Frenchi oleks näinud. Tänu oma nutikusele ja ettenägemisele suutis ta korduvalt päästa oma röövitud peremeest, mis isegi juba tõestab, et too peremees just teravaimast teravaim pliiats karbis ei olnud. Ma mõtlesin lõpuks Koulust sootuks kui käpiknukust, kes enese arvates tuli välja hiilgavate plaanidega, kuid ei märganud, et need sinna tegelikult hoopis tema ori French oli paigutanud. Kummalisel kombel jäi Frenchil aga alandlikkust ja ustavust ning Kolulul üleolekut veel vakka tagavarakski.

Veel meeldis mulle väga teose õhustik, mis oli kui kummaline segu keskaegsest, uusaegsest ja mõnekümne aasta tagusest Eestist, kus linn on ümbritsetud küll kivist linnamüüriga, kuid müüride vahel sõidavad ringi mootoriga mobiilid. Seal kasutatakse arveldusvahendina tammesid ja oksi, kuid ometi mõistetakse kõnelda ka ilukõnet. Toimuvad ülemaailmsed spordivõistlused, kuid välismaine toidukraam on ikkagi põlatud. Ka võõramaisest arenenud kutuurist on veel vähe meie maile jõudnud ning söögikohad tähendavad ikka alles kõrtse ning hotellid voodikohtasid vanas võõrastemajas. Ma armastasin seda kõike, sest nii tobe ja armetu see koht ka ei olnud, meenutas see mulle ikkagi minu oma kodumaad sellisena, milline see oma juurte poolest ka on!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!