Honore de Balzac „Isa Goriot"

 Väärtkirjanduse lugemine võib tihtilugu olla esmalt kergelt eemaletõukav, kuid seda mitte selle pärast, et teose sisu oleks nii hirmus kartustäratav, vaid pigem seetõttu, et teose ümber tihtilugu nii palju kõmu on. Väärtkirjandus on ehk seepärast ju väärt lugemise hulka esmajoones arvatudki, et see paljudele inimestele midagi tähendas ehk neile midagi väärt oli. Nii võibki juba teose lugemise eel tekkida kartus, et mis siis saab, kui see lugu minule lugejana midagi ei ütle, kui see ometi nii paljusid inimesi läbi aegade juba kõnetanud on.

„Isa Goriot" puhul lähenesin mina teosele seekord veidi teisiti ning lasin end juba eos vabaks igasugustest eeldustest ja hirmudest, mis oleksid võinud klassikakirjandusega kaasas käia. Asusin raamatut lugema kui iga teist, lastes end mõttes vabaks ning lihtsalt liikudes kaasa tekstiga, mis minu ees paberil kirjas oli. Veidi aitas kaasa ka see, et olin seoses kunstiajaloo kursusega realismivooluga juba natukene kursis ning tänu sellele suutsin võtta teost paremini sellisena, nagu see on, lähtudeski sellest, teose keskmeks on toores elu sellisena, nagu kirjanik seda oma ilus või koleduses näeb ja kujutab.

Ootustele vastavalt oli sõnastus ja väljendusviisid siiski küllalt erinevad sellest, millega ehk tänapäeval, eriti noorema soo esindajana harjunud olen. Mõtete osadeks võtmine ja selle läbi mõistmine on keerukama sõnastuse ja pikemate lausete tõttu ehk pisut aega ja mõistust nõudvam, kuid kui asjasse tõsiselt pühenduda, ikkagi täiesti tehtav. See ongi asi, mis minul „Isa Goriot`st" enim kõlama jäi.

Usun, et just tänu sellele, et juba lugemise alustamise eel suutsin end kohustusliku kirjanduse mõistesse sugenenud eelarvamustest lahti lasta ja teksti oma olemuses nautida, leidsingi ma tegelikult alles esmakordselt enda jaoks selle tee, mis laseb mul ilukõne peidetud tähendusi mõista. Süvenesin pigem sündmustikku ja Balzaci loodud huvitavatesse tegelastesse ega jäänud kinni iga üksiku sõna või keeruliselt sõnastatud mõttesse. Mõne aja pärast mõistsin, et olen lugenud juba lehekülgi, ilma et oleksin mõistnud aja kulgemist raamatu väliselt. Tegevuses sees olles näis ka tegelaste harjumusvastane kõne ja dramaatilisus minu jaoks loomulikuna ning igati vastuvõetavana. See oli ehk isegi esimene klassikaline kirjandusteos, mida ka enesele rahuldaval tasemel mõistsin ning naudingu eesmärgil isegi uuesti võiksin lugeda. Olen tõsiselt üllatunud ja samas rõõmus enda üle, et õppisin ka üht „vana ja igavat" teost väärtustama ja eelarvamusteta hindama sellisena, nagu see on!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!