„Pikad varjud" antoloogia

 Tegemist on järjekordse antoloogiaga, mille juurde juhtis mind just Indrek Hargla nimi kaane peal. Ei ole midagi salata, tema looming lihtsalt ühtib paljuski sellega, mida ma ise mõtlen ja teen ning seepärast leiangi tema lugudes nii palju äratuntavat ja loomulikult meeldivat. Vastavalt ootustele kujuneski Hargla lugu „Tammõküla viljakuivati", mis oli sobivalt raamatu lõppu jäetud, minu lemmikuks kogu antoloogiast.

Pean tunnistama, et ei olnudki enne kuulnud sellisest ulmeajakirjast nagu Algernon, kuni sellest raamatu eessõnast lugesin. Tuleb välja, et taolisi tekste on ajakiri trükkinud juba aastast 1998 ja seeläbi toonud lugejate ette nüüdseks vägagi viljakate ja avaldatud autorite esimesi katsetusi ulmežanris. Nagu ma aru sain, võib oma teoseid ajakirjale saata igaüks ka tänapäeval, kuigi alati on olemas oht, et see ülevaatamissõela läbides sinna pidama jääb. Ajakirjas avaldatakse nüüd vaid selliseid tekste, mis oma taseme poolest võiksid esineda ka iseseisvalt, väljaspool ajakirja. Niisugused paremikud olid kogutud ka sellesse antoloogiasse.

Olen viimasel ajal olnud eriti vaimustunud eesti mütoloogiast ja ajaloolisest taustast samuti selle juures, niisiis oli „Pikad varjud" suurepärane teos, mida meeleolu ajel lugeda. Nagu ikka lühijutukogude puhul, ei saa raamatule anda aga ühtset hinnangut, kuna lood võivad üksteisest seinast seina erineda, kuid antud kogu puhul märkasin ma mingisuguseid seaduspärasid küll. Näiteks meeldis mulle see, kuidas lood olid raamatusse pandud justkui kronoloogilisse järjekorda, alustades mõisaajast, jõudes lõpuks päris tänapäeva välja. Leidsin ka, et paljud juttudes kasutatud motiivid olid läbivad: noor ja naiivne tüdruk, keda narritatakse; paha mees, kes teistele kurja kaela toob; üleloomulik tegelane, kes inimestele kätte maksab/neid nina pidi veab. Ma ei arva, et raamat oleks korduvate motiivide tõttu sellepärast igavam olnud, pigem usun, et need ongi lihtsalt eesti rahvajuttudes levinud detailid, mida kasutada, ja jälgisin huviga, kuidas üks või teine autor need ühe arhetüübi järgi tehtud tegelased oma loos elama pani.

Antoloogiast paistsid mulle silma veel Mehis Heinsaare „Tiigi sünd", mis oli nii omanäoline ja kõigist teistest nii erinev, et oleksin võinud ka ilma autori nime lugemata pakkuda, et see lugu on Heinsaare oma. Mõnusa õhkkonna lõi minu jaoks ka „Metsavana maja", autoriks Kersti Kivirüüt. Metsaalune vana osmik ja müstilisus selle ümber tekitasid just sellise tunde, nagu üks õige eesti lugu minu jaoks alati tekitab: kõhe, aga samas kodune. Vastukäiv, ma tean, aga nii see ometi on. Sama efekt tekkis ka Hargla loos, kus toimus tõesti võikaid sündmusi, kuid ometi tundus õhustik nii enda oma ja isegi armas. Eesti mütoloogia on kohati väga kummaline, aga seepärast ma seda armastangi, eriti uustõlgendusi vanadest lugudest.

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!