Mats Traat „Inger"

 Mats Traati „Inger" jutustab loo ühest noorest kooliõpetajast, kes sõidab kuldse sügise saabudes taas saarele õpetust andma. Terve suve on ta oma väikesest, kuid armsast korterist ja elavast koolimajast eemal viibinud, kuid rõõmuks märkab ta, et kõik on säilinud endisena. Ka tema õpetajannadest sõbrad ja karmist koolidirektorist ülemus.

Paljuski meenutas „Inger" mulle Silvia Rannamaa raamatut „Võõrasema", kus noor tüdruk samuti omapead on ning oma elu ja tegemistega, ka sõpradega üksi hakkama peab saama. Kuigi Mats Traati  romaani nimitegelane on veidike vanem kui kooliõpilane, olles ise õpetaja rollis, mõjub ta ikkagi äärmiselt nooruslikult ning naiivseltki, meelitades ligi himuraid mehi ühe teise järel. Kõige enam meenutas Inger mulle Silvia Rannamaa tegelaskuju Kadrit aga hoopis tüdrukute sarnase hingemaailma poolest, kusjuures mõlemad olid vägagi poeetilised ja romantilised seejuures. Kummalegi tegelasele meeldis palju lugeda ning see paistis välja ka mõlema sõnaseadest.

Nii kummaline kui see ka ei ole, kujunesid minu lemmikkohtadeks raamatus need osad, kus autor kirjeldas kõige igapäevasemaid, n-ö olmetegevusi, millel ei olnud süžeega tegelikult mingit pistmist. Olles ikkagi sündinud ja kasvanud tänapäevases info - ning heaoluühiskonnas, mõjuvad niisugused lihtsad toimingud nagu tänava lõpus asuvast kaevust ämbritega vee toomine, kausis pesemine, isegi nõude hoidmine vitriini taga vägagi huvitavalt ning minu jaoks olid need kirjeldused just need, mis kõige paremini pildi raamatu miljööst silme ette manasid. Oleksin sääraseid lihtsaid asju hea meelega raamatus veel näha tahtnud. Kasvõi lokirullide pähe keeramine oli mulle kui reis ajas tagasi. 

Olustiku kirjeldamise poolest oli „Kasuema" „Ingerist" ikkagi minu jaoks üle, kuna Kadri oli oma päevikus väga täpselt kirjeldanud isegi näiteks hambapesu ja hambapulbriga (hambapulbriga!) äkki isegi põranda valgendamist, kui mu mälu mind nüüd ei peta (midagi ebatavalist nad selle hambapulbriga igatahes tegid!). Kadri selgitas üksipulgi ka internaadi tööjaotust ja seda, kuidas keegi oma sukki pesi või kampsunit kudus - olustiku kirjeldamine oligi justnagu omaette eesmärk selles raamatus. Tõsi, ka „Ingeris" oli olemas kooli jaoks puude lõhkumine ja ladumine, aastalõpupeo jaoks kostüümide ja muude dekoratsioonide valmistamine ning ühine põllutöö. Minule kahjuks oli Inger tööde ja toimetuste vahele aga ka jube palju oma õnnetut armastust kurtnud!

Miks ma aga siinkohal üleüldse „Võõrasema" nii palju võrdluseks toon on see, et umbes aasta aega tagasi, kui ma „Võõrasema" esimest korda lugesin, armusin ma sellesse teosesse kohe väga - nii väga, et hakkasin otsima sarnaseid teoseid, mis samuti oleksid kaugest nõukogudeajast, mille peategelaseks oleks noor inimene ja kus leiduks võimalikult palju olustikukirjeldusi. Siiani ei olnud ma veel sarnase teose otsa koperdanud, kuni tänaseni, mil lõpetasin „Ingeri", ning selles nii palju äratuntavat ja võrdlemisväärset leidsin. Kahjuks ei saanud mulle sellest veel küllalt. Tahan veel!

Autori kohta oskan ma öelda nii palju, et mäletan üht vana anekdooti, mille mu vanaema mulle ükskord rääkis, kui tegelikult alles päris väike olin. See kõlab nõnda, et mees läheb ühel päeval raamatupoodi ja palub, et müüja talle midagi head lugeda soovitaks. Müüja küsib abivalmilt: „Kas sa Mats Traati oled oled lugenud?" Ostja vastab seepeale: „Ise oled mats!" ja kõnnib poest välja. See anekdoot peaaegu üksinda on mulle selgeks õpetanud komade õigekirja ning diktsiooni korrektsuse vajaduse.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!