Paul Bühre „Teismelist tabamas: Mida me tegelikult mõtleme (kui me midagi ei ütle)"

 See on üks raamat, mille sain juba päris mitu aastat tagasi juhuslikult, kui võitsin mingisuguse raamatuloosi. Nagu näha, jäi raamat mul aga kapinurka seisma ning sealt avastasin ma selle alles nüüd, kui ükspäev kapilt tolmu hakkasin pühkima. Tõsiasi on, et tolmu oleks ma vanalt kapilt võinud võtta varem, aga ka see, et raamatu enda oleksin pidanud hoopis varem läbi lugema. Siis oleks see mulle ehk hoopis rohkem kasu toonud.

Raamat on kirjutatud ühe 15-aastase saksa poisi poolt, kes räägib teismelise seisukohalt, mis tunne on olla teismeline ning kuidas neid (pigem mitte) kasvatada. Raamat on jagatud mitmete alateemade järgi osadeks, milles autor kirjutab muu seas näiteks teismeliste muusikast, riietest, grupidünaamikast, vabast ajast ja ka suhetest. See ei ole mingil juhul tavaline „kasvatusraamat" nagu neid poelettidel näha võib, murelikud lapsevanemad piinlikkusega neid sealt kaasa haarates. See on raamat, mida võib lugeda uhkusega ja täiesti avalikult, kuna pole mingi teismeea ammu selja taha jätnud taadi ettekirjutus noorukitele või nende vanematele, vaid hoopis noore poisi enda vaatepilt ja arvamus asjast, mis on igati asjakohane ja mõistlik.

Kui oleksin seda raamatut lugenud siis, kui ise alles hullus puberteedivaevas vintsklesin, oleksin raamatust ehk tõesti ka palju abi saanud. Seda eelkõige minapildi ja enese väärtustamise julgustamiseks, kuna poiss oskab kõigest rääkida läbi mõnusa huumoriprisma, mis temasugustele noortele kindlasti peale läheb. Noortele raamatu lugemist soodustav on ka see, et telliskivi mõõtudest jääb teosel kõvasti puudu ning samuti sisaldab see palju joonistusi ning koomikseid. Sõnakasutus on otse loomulikult väga noortepärane ja kaasahaarav, mistõttu lugemine läheb lausa lennates.

Nüüd, juba puberteedieast napilt välja jõudnuna, leidsin raamatu samuti üsna nauditava olevat, kuid seda hoopis teises võtmes. Raamat pakkus mulle palju äratundmisrõõmu ja piinlikke mälestusi, mille peale vastavalt muigasin või häbenedes pead vangutasin. Samuti haaras mind aga kergendus - mina üksi ei olnudki niisugune totu ja uhkeldaja, teised olid ka! Eks see pubekaiga ole igaühele tagantjärele üsna piinlikkustvalmistav, kuigi võib tükati ka väga erinevalt kulgeda. Üks mis kindel - seitsmenda klassi mina ei meenuta keegi just suurima heameelega!

Kuigi raamatus oli palju samastamisväärset, sain rõõmuga tõdeda, et ühes asjas siiski minu pubekakogemus autori omast erines. Selleks oli nimelt tema selgitatud grupidünaamika ning gruppidesse koondumine üleüldse. Tean, et see on paljuräägitud ja kasutatud teema ka ilukirjanduses, et ühed on klassis need „lahedad ja popid", kelle moodi kõik tahavad olla ja teised on need „nohikud", kes muudkui ainult õpivad ja siis on veel „luuserid", kes üldse mitte millegagi silma ei jää, kui ainult oma veidrusega. Olen raamatutes ja filmides palju sellise motiiviga kokku puutunud, kuid iseendal mul selline kogemus õnneks või kahjuks (pigem õnneks) täiesti puudub või ei osanud ma seda siis lihtsalt märgata. Mina mäletan küll põhikooliaega kui sõpraderohket ja seltskonna osas mitmekesist aega, kus keegi omavahel ei rivaalitsenud ega teisi kuhugi gruppi kuulumise pärast ei mõnitanud. Mäletan, et oma klassis olime kõik üsna kokkuhoidvad ja üksmeelsed, ka õpetajale ei valmistanud suuremat peavalu. Või olen ma ajaga lihtsalt halvad mälestused unustanud? Heidikuid meil aga kindlasti ei olnud, pigem hoidsime ja aitasime üksteist. Meil oli aga maakool ja väike klass ka...

Niisugustele mõtisklustele ja meenutustele viis see raamat mind lugemise ajal päris tihti. Usun, et vahel tuleb kasuks lugeda ka midagi lihtsamat, et n-ö paletti puhastada raskemate raamatute vahepeal. See on tõesti nii kerge raamat, mille iga ka mittelugejast nooruk suudab ühe õhtuga alla neelata ja siis jälle tükk aega mureta olla, et ka üks raamat vahepeal loetud sai. Ning just see raamatu eesmärk oligi. Hea töö, Paul Bühre, 15!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!