Emily St. John Mandel „Jaam üksteist"

Esimese hooga ei oskagi ma tolle raamatu kohta muud öelda, kui et ma olen päris pahviks löödud. Mulle meeldis raamat väga ning seda nii teemakäsitluse kui ka kauni sõnastuse ja teksti ülesehituse poolest. Mulle meeldis, et lugu ei olnud aetud liiga depressiivseks ja kohutavaks, kuigi käsitleti surma ja muu kitsikusega seotud teemasid. Väga huvitav oli minu arvates viis, kuidas lugu oli esitatud - kasutatud oli nii paralleelseid tegevusliine kui ka ajas edasi-tagasi hüppamist, tagasivaateid ja isegi intervjuusid. Mulle meeldis ka, kuidas loos esinenud erinevad tegelased omavahel lõpuks ilusasti ühte põimusid.

„Jaam üksteist" on lugu maailmast, millisena meie seda hetkel tunneme. Laiadel maanteedel vuravad autod, kaubalaevad - ja lennukid vuravad vahet pidamata ühest maailma otsast teise, ööpäev läbi on avatud arvukad vilkuvate siltidega kiirtoidukohad ning bensiinijaamad, lapsed käivad koolis ja nädalavahetuseti käidakse perede või sõpradega meelt lahutamas teatrites, kontsertidel ja nii edasi. Kui ühel päeval aga saabub ootamatult surmav Gruusia gripp, mis levib üle kogu maailma nagu kulutuli ja tapab juba 48 tunni möödudes, saab kogu senine vana hea ja turvaline tsivilisatsioon omale lõpu, kui peaaegu kogu inimrass vaid päevadega maamunalt pühitakse. Vähesed allesjäänud on jäetud tagasi looduse rüppe, nii nagu see kunagi maailma alguspäevilgi oli, ning endised reeglid enam ei kehti. Peale jääb tugevama ramm, noorema nõtkus ja näljasema kiskjaliku pilgu saadetud mõrvarlik pilk oma saagi poole. Miski pole enam kindel, karta on paljutki, kuid inimesi ühendab soov normaalse elu järele, mis oma endises tähenduses ei pruugigi enam kunagi saabuda.

Loo mitmete peategelaste seas figureerivad ka endise maailma kuulsused. Sama päeva õhtul, mil gripp otsaga Põhja-Ameerikasse jõuab, sureb laval üks näitleja, kellest jäävad maha kolm eksnaist ja alla kümneaastane poeg. Selle osaga raamatust meenus mulle üks vana maal, kus samuti kohutavad luukered kuningate, kuningannade ja piiskoppide vahel tantsivad, meenutades austatud isikutele, et surmast neil privileegidele vaatamata pääsu pole. Ma leian, et väga sarnase sõnumiga, samas piisavalt diskreetselt edastab ka „Jaam üksteist" sama sõnumit, et olenemata sotsiaalsest tasemest oleme kaose saabudes kõik tagasi ühe pulga peal, igaüks iseenese eest väljas. Gripi järgsel ajal ei ole enam eriti oluline, kellena keegi töötas või kui palju tal raha oli. Loevad ainult oskused, mis aitavad ellu jääda või/ning mitte surma saada. (Kui nüüd järele mõtlen, siis ükski raamatus otsese kuulsusena esitletud tegelane ei saanud omale õnnelikku lõppu - kas tabasingi „Surmatantsu" viitega naelapea pihta?)

Omamoodi väga põnev oli lugeda ka sellest, kuidas autor oli kujutanud tegelaste suhet endise maailmaga. Mõni ei tahtnud sellest midagi teada, mõni lihtsalt ei mäletanud, samas kui mõni teine hoidis igas vana maailma killukesest veel kümne küünega kinni, püüdes mitte unustada. Minu meelest väga osavalt oli kirjutatud aga inimeste suhtumisest praegu kasututesse endistesse tarbeesemetesse nagu telefonid, lennukid, autod, ajakirjad, teleripuldid jne. Neid esemeid ühest otsast väärtustati ja hinnati kui killukesi inimeste endistest minadest. Teisest küljest esines tohutult palju ka majade ja endiste teenindusasutuste rüüstamist, mööbli lõhkumist, selle põletamist lõkkes ning asjade ümber tegemist millekski muuks vajalikuks. Nii, nagu vajadus nõudis. 

Ühes teises kohas raamatus oli üks hea dialoog veidi erineval, kuid oma põhiolemuselt siiski sarnasel teemal, kus kaks endist jõukal järjel olnud meest meenutasid vana maailma ning imestasid, kui hooletud nad olid olnud oma sõnade ja väljenditega tollal. Sõnu oli kasutatud hooletult, neid lühendades ja seosetult teistesse lausetesse pistes, nii et sõna esialgne tähendus kontekstis muutus. Mõte oli siis selles, et sõnade tarvilikkust teadvustati, aga ei väärtustatud. Samamoodi on minu arvates ka kõikide maailmas olevate esemetega. Me toome ettekäändeks lõputuid põhjuseid ja kasutusalasid ühele ja järgmisele esemele, kuigi me neid tegelikult ei vaja, ei väärtusta, kuna teame juba, et kohe ostame nagunii järgmise. Apokalüpsise järgses maailmas ei ole aga kedagi, kes neid lõputuid tarbeesemeid valmistaks, pakiks, müüks, teele saadaks, vastu võtaks, kohale toimetaks, pärast selle jäätmed kokku korjaks ja ära viiks jne. Nõudlus asjade järele on ikka suur, kuid põhjendatult. Igapäevased esemed on lõpuks saavutanud väärtuse ja mõtte. Leian, et autor oli raamatus väga osavalt puudutanud meie maailma tarbimiskultuuri teemat, nii et diagonaalis lugejatele see päris märkamatuks jääb.

Hinge puudutas aga ka raamatu teine põhituumik, kelleks oli Rändav Sümfoonia - umbes kahekümnepealine inimgrupp, kes rändas oma „vankritega" linnast linna ja esitas inimestele kustumatuid Shakespeare`i teoseid ning mängis sinna kõrvale vanade ja ununematute heliloojate kuulasid muusikapalu. Omaette lootustandev oli tõsiasi, et kõigi loomalike ellujäämisinstinktide, nälja ja hirmu vahel leidub inimeses ka loomuomane vajadus millegi ilusa järele. Inimese hing võib samuti muutuda januseks mõne kauni muusikapala või soneti järele, nagu ta kurk võib kähiseda vee järele. Lootustandev seepärast, et inimeses on järelikult ikkagi sügavam soov rahu ja ilu järele, mis saavutaks mingisuguse kindla stabiilsuse. Ülesehitusinstinkt, kui nii võib öelda - loodus ei pidavat tühja kohta sallima. Nii anti ka „Jaam üheteistkümnes" teada, et kogu lootus ei ole veel kadunud.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai.