Indrek Hargla „Süvahavva. Esimene suvi"

„Süvahavva" on vist tõeline etnohorrori etalon. Mitte, et ma selletaolisi varem palju lugenud oleks, kuid mulle lihtsalt avaldas tohutult muljet kogu loo sidusus, rahvapärimuslik alge ning sellest tulenev loo ehmatav tõepärasus, lausa vanaematalulik äratundmine õhustikus, mis tegi sündmustiku veel kõhedamaks. 

Ei tea, miks on nii, et kui mõni kirjanik võtab ette kirjutada lugu eesti pärimusele toetudes, tuleb sellest ikka välja üks tondijutt. Kas on meie endi vanad kõlakad siis kõik nii jubedad, et midagi kerget sellest tuletada ei anna, või autorid lihtsalt ei taha meie pärimusi liiga pehmeks muuta? On ehk põnevikel ja tondilugudel rohkem lööki, mõju? Mis iganes see ka ei oleks, mis sunnib eesti pärimust romaanidesse hirmutama panema, on vähemalt „Süvahavva" autor sellest kihust tingimata põhjendatult ennast kaasa haarata lasknud.

Indrek Hargla on paljukiidetud eesti autor, kelle arvukaid teoseid on juba ammusest ajast tähtsate auhindadega pärjatud. Mina isiklikult ei olnud veel tema menukate teoste kallale asuda jõudnud, kuid parem hilja kui mitte kunagi, eks? „Süvahavva" seriaal, mille põhjal romaan kokku kirjutatud sai ning mis oli eetris nii ammu kui 2012. aasta sügisel, kannab oma nimes tunnustavat nooti veel ka kaheksa aastat hiljem, millest kannustatuna tahtsingi nii tungivalt romaani kallale asuda. Olin ise veel liiga väike ja kergesti hirmutatav, kui seriaal eetris oli, et seda vaadata, kuid ometi sain ma kuulda sellele kiituseks lausutud oode ja vaimustushüüatusi. Aega tagasi kerides hüüaksin nendega praegu kaasa ka mina.

Viimasel ajal olen ikka nii oma lõbuks kirjutanud romaanidest välja ilusasti kirjutatud lauseid, et neid koguda ja hiljem nende peale tagasi vaadata. Kahetsusega pean nentima, et mul pole õrna aimugi ühestki kaunist lausest, mis selles raamatus esines. Mul polnud teose ääretult põneva ja köitva tegevustiku arengu kõrvalt nii paljugi aega, et üht lauset kaks korda lugeda, saati siis neist mõni kirja panna. Olen tavaliselt ikka lugemise kõrvalt salamahti jälginud ka loo arengut ennast. Seda, kuidas autor on süžee üles ehitanud ning tegevustiku ühelt asjalt teisele viinud. Ka sellele polnud mul mahti tähelepanu sel korral pöörata, kuna tahtsin ainult teada, mis edasi saab.

431 lehekülge ja kaks päeva teose alustamisest saati olen sunnitud laua taha maha istuma ja natuke aega lihtsalt mõtlema, mida ma just lugesin. Ma hingasin selle loo sisse, nii et lugemise enda kõrvalt polnud sekunditki aega midagi analüüsida. See tuleb nüüd teha tagantjärele ja rahulikult. Ei juhtu väga tihti, et mõni raamat mind niimoodi enesesse haarab, et midagi enda ümber ei märka ja tahan vaid lugeda, lugeda, lugeda. Kui see aga juhtub, ei ole ma hiljem oma kiidusõnadega kitsi. Au ja kiitus Indrek Harglale, autorile, kelle sulest pole mul olnud mahti veel rohkemat midagi lugeda, kuid võib kindel olla, et see kauaks nõnda ei jää.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!