Theodore Dreiser „Õde Carrie"

Küllaltki mahukas romaan, mida ette võtta. Etteruttavalt ütlen ka, et minu pärast oleks see raamat võinud vähemalt poole võrra lühem olla, ilma et see oma sisust suuremat kaotanud oleks. Minu maitse jaoks oli teoses liiga palju kirjeldusi, mis alatasa põikasid eemale teose põhiliinist. Liiga detailselt oli laskutud kõrvaltegelaste eludesse, mis üldiselt loole midagi juurde ei andnud.

„Õde Carrie" on romaan noorest, 18-aastasest tütarlapsest, kes asub elama kodust kaugele suurlinna Chicagosse, et loota seal läbi lüüa. Aasta on 1889. Oma noore ea tõttu on ta veel kogenematu, arg ja naiivne, keskendudes  töö tegemise asemel pigem linna pakutavatele lõbudele, millest osa saamiseks tal aga piisavalt raha pole. Elu toob tema ette raskuseid, tõuse ja mõõnasid, mille vahel ta oma hapra paadikesega sõuab. Elu keerdkäikude tahte jõuab nooruk välja New Yorki, kus eneselegi ootamatult teda lõpuks ka oodatud edu saadab.

Ma ei oska öelda, kas üle saja aasta tagasi oligi ilukirjandusliku proosa stiil tänapäevasest niivõrd erinev, või on see autorile omane kirjastiil, mis teoses näha on. Tegu on üsna rangelt deskriptiivse tekstiga, kusjuures isegi dialoogile pühendatakse leheküljeruumi minimaalselt. Ma ei suutnud lõpuni ühelegi tegelasele päriselt kaasa elama hakata, kuna mulle ei tundunud, nagu oleksin lugu läbi nende silmade näinud. Nende tunded ei olnud mulle usaldusväärsed, kuna ei tulnud nende endi suust, vaid hoopis jutustaja sulest, kes dikteeris, et tema tundis nii ja mees tema kõrval tundis seepeale naa ja siis sõnas nii - ja naasugused sõnad. Väga lihtsalt öeldes oli see minu jaoks lihtsalt igav. Tekst oli kuiv ja tekitanud minus mingisuguseid tundeid.

Tegelasi oli samuti ehk liiga palju. Autor oli tihti võtnud selle aja, et süveneda vaid juhuslikult mööduvate inimeste üksikasjalikele kirjeldustele, mis ei olnud kuidagi vajalikud. Mulle tundus, et lõpuks ei olnudki lool nagu päris õiget peategelast, kuna näiteks Drouet`st või Hurstwoodist, Carrie kahest armastusobjektist jutustati vähemalt niisama detailselt kui romaani nimitegelasest endast. Lool enesel ei olnud lõpuks ju midagi viga, kui see oleks mahutatud umbes kolmandikule romaani kogumahust.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!