Shaun Bythell „Raamatukaupmehe päevik"

Kõlan eneselegi paraja tobukesena, kui tunnistan, et taipasin alles nii umbes poole raamatu pealt, et tegu polegi ilukirjanduse, vaid hoopis autori biograafiaga. Mingi kummaline vaikeseadistus mu peas vist andis märku, et kui teose pealkiri on „Raamatukaupmehe päevik", siis ei saa see ju ometi tegelikult ollagi raamatukaupmehe päevik. Suur oli minu üllatus, kui lõpuks avastasin, et raamatu autoril ja teose minategelasel on üks ja seesama nimi.

Raamatud on mulle alati meeldinud. Nüüd, peale selle raamatu lugemist on muidugi natuke veider seda kõva häälega tunnistada, kuna nagu autor raamatus viitas, ei käi tõelised raamatu-usku inimesed seda kusagil kuulutamas, vaid hoiavad oma hobi enesele. Noh, ikkagi ei taandu ma oma väitest ning ütlen, et lisaks raamatutele endile meeldivad mulle raamatud veel isegi niiväga, et ülima heameelega kuhjan oma öökapile ka raamatuid, mis ise räägivad raamatutest. Just seepärast see teos mulle silma jäigi.

Üks hea asi raamatutest rääkivate raamatute lugemise juures on see, et peale raamatu lõpetamist on laual lebavale märkmepaberile tekkinud uus pikk nimekiri raamatutest, mida tasub kindlasti järgmisena läbi lugeda, kuna raamatus neid soojalt soovitati. Mul pole tegelikult õrna aimugi, kas mõni neist soovitatuist mulle ka tegelikult meeldida võiks, kuid mingisugune hääl kuklas justkui sosistaks siiski, et need on väärt läbi lugemist, kuna üks intellektuaal ütles nii. Kes meist ei tahaks siis end teiste silmis targana näidata - nagu ka autor oma teoses päris mitmel korral humoorikalt vihjas.

Kasutatud raamatute soetamist ja käest kätte liikumist toetan ma niigi. Täitsa tuttavlik oli raamatus koht, kus üks klient tagastas poodi raamatu põhjendusega, et leidis sealt eelmise omaniku märkmed, kuid poeomanik märkis seepeale, et tema arvates on sellel just raamatule oma lisaväärtus anda.  Sellega olen mina muide täielikult nõus. Nii on näha teise inimese mõtteid ja ideid ning viiteid antud teema kohta ning kokkuvõtteks õpib niiviisi ehk isegi rohkem. Ma olen kuulnud üsna tuliseid vaidlusi teemal, kas on õige oma raamatusse pliiatsiga märkmeid teha, ning pannud tähele ka üsna erinevaid seisukohti. Isiklikult olen ma märkmeid seni teinud vaid ühte oma raamatusse, mis oli üks aimekirjanduse teos keele kohta. Leian, et raamatusse täienduste lisamine ei ole midagi kriminaalset, kuni need on asjakohased ja kuni raamat on sinu enese oma. Lõppkokkuvõttes on ju igaühe otsustada, mida ta iseenda asjadega ette võtab.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!