Indrek Hargla „Ülestõusjad ja kodukäijad"

Ma olen jätkuvalt vaimustunud Raudhamba raamatukirjastuse teoste kaanekujundustest. Inimesed seal kohe oskavad raamatut ahvatlevaks muuta, ilma et lugeja peaks selle sisust veel midagi teadma. Eks iseäranis huvitekitavad on ka antoloogia pealkirjas esinevad rahvapärimuslikud tegelased „Ülestõusjad ja kodukäijad", kes oma loomulikus salalikkuses imekspandamatult närvilõpmed ühel või teisel moel sügelema panevad.

Indrek Hargla koostatud antoloogia kätkeb endas tosinat lühilookest, mille kõigi keskmeks on üks ja seesama umbmäärane teemaalge - elavad surnud. Ootuspäraselt võibki koguteosest leida kaksteist originaalset ja üksteisest väga erinevat mõtestust elavatest surnutest, kes oma "elu" peale manala teed minemist säilitanud on. 

Ulmejutukoguna näitab „Ülestõusjad ja kodukäijad" minu arvates väga hästi sõna „ulme" lõputult varieeruvat tähendust. Eesti andekad autorid on ühest sõnapaarist suutnud oma fantaasiaga välja võluda nii erinevaid tõlgendusi etteantust, et muul juhul peale selle konkreetse raamatu ei oskaks mina neid kusagil koos ette kujutada. Elavaid surnuid kui nn zombisid esineb lugudes nii ehk naa - see on ehk igaühe esimene mõte selle teema väljaütlemisel. Sellele lisaks on surmajärgseks eluks leitud ohtralt aga ka erinevaid nutikaid tulevikulahendusi nagu inimteadvuse säilitamine, kopeerimine ja salvestamine, virtuaalreaalsus, arvutisimulatsioon jm arenenud ja meie praegusele mõistmisele veel hoomamatu tehnoloogia. Pean ütlema, et minu kui pigem tehnikakauge noore jaoks kõlas kõik ettesöödetu mulle vägagi usutavalt ja tulevikus teostatavalt. Minu lemmiklugudeks said aga siiski need jutud, mis tihedamalt põimunud meie folkloori ja etnograafiaga. Kui teadus ja tehnika mulle veidi ikka kaugeks jäävad, siis oma vana hea rahvajutt ja Kreutzwaldi lood jäävad ikka südamesse. Näiteks "Hallvanakese ja Ussikuninga" lugu Joel Jansi sulest tahaks ma lausa täismahulise romaanina lugeda, olgugi et selles loos oli oma osa ka tehnikal. Ülimalt hea meelega loeksin ka eesti tähtsate rahvategelaste elust arvutisimulatsioonis mõnesaja lehekülje pikkuselt, kui mõtlen Mann Loperi „Kungla rahva" loo peale. Oma õudusest ja ehmatusest hoolimata nautisin just selle etnosugemete poolest väga ka Jaagup Mahkra „Kõtse talu elajate" lugu.

Jutukogu kui tervikut on ääretult keeruline õiglaselt hinnata. Kuna lugusid ja jutte on seinast seina, kõiguvad ka 300 lehekülje ulatuses minu arvamused üles ja alla. Ma võin nimetada lugusid, mis mulle rohkem meeldisid - lisaks kahele eelnimetatule nautisin veel ka Hargla enese „Toonela tagasitulekut", milles esines ka tema „Süvahavvast" tuttav tegelane Roomas Kingu. See lugu tundus täpselt nagu üks 21. sajandi eesti rahvajutt sellisena, nagu mina seda ette kujutan. Kadri Pettai „Taranditagused" meeldis mulle selle pisukese huumorivarjundi poolest ning samuti mõjus see mõnusa ja lihtsalt arusaadava heatujuloona, pakkumaks vaheldust kogu eelnevast ulmest. Ainuke asi, et oleksin soovinud natuke pikemat juttu - tundsin, et see lõppes kuidagi liiga ruttu ära.

Ma ei ütleks ühegi raamatusse kogutud jutu kohta, et see mulle ei meeldinud. Lihtsalt mõni kõnetas mind rohkem kui mõni teine. Huvitavaid ja õpetlikke mõtteterasid leidus kahtlemata igas neist. Veidi sarnased leidsin olevat Meelis Friedenthali „Kõik äratatakse ellu" ja Peeter Helme „Tööjõureformi". Kummaski olid tegelasteks surnust üles äratatud inimesed, kes pandi uuesti tööle, inimkonda teenima. Neist lugudest jäi minu jaoks selgesti kõlama mõte, et surnutel lastaks surnud olla. Sarnast tooni tajusin tegelikult veel väga mitmel korral. Surematust on inimesed taga ajanud juba väga kaua aega, vaid meetodid selle saavutada püüdmiseks on muutunud. Lõppkokkuvõtteks ei pruugi see taevaline eesmärk aga hoopiski kogu vaeva väärt olla. Kunagi peab ju tulema aeg ka puhkamiseks (nagu öeldi ka ühes kuulsas ja kummardatud raamatus tuhandeid aastaid tagasi).

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!