Gerda Kordemets „Klass"

Ma alustasin raamatut „Klass" enesele täielikus teadmatuses, mis selles loos sünnib. Ma ei ole kunagi näinud raamatu aluseks olnud Ilmar Raagi samanimelist filmi ega ka sellele järgnenud teleseriaali. Teadsin vaid, et see on üks eesti kirjandusmaastikul, eriti noortekirjanduses nn pildil olnud teos ning seepärast otsustasin, et ka mina ei tohi sellest ilma jääda.

Üsna kiirelt adusin, et tegu on koolikiusamisest ja selle tagajärgedest jutustava raamatuga. Algusest peale hakkasin kaasa elama peategelasele Kasparile, kes oma täiskasvanulikkuses mõjus nii ülevana kõigist teistest. Südamest kahju oli mul loomulikult vaesest Joosepist, kellele küll üheski stseenis armu ei antud. Ma mõtlesin vahel, kas Joosepi niivõrd ränk ja süstemaatiline kiusamine oli teoses taotluslik, et kuidagigi õigustada teose lõpplahendust...

Nojah, ja siis see lõpp - mingi maa pealt ma hakkasin aimama, et kogu lugu selleni välja viib, kuigi ei teadnud varem sisust päriselt midagi. Ma pean ütlema, et kui kogu koolikiusamise osa oli mul ääretult raske lugeda, siis just lõpp oli see, mille kohal ma kaalusin tõsiselt kaane kinni löömist vaid mõni lehekülg, enne kui raamat läbi oleks saanud. Terve raamatu vältel olin ma tegelikult nagu teatavas ängis: süda peksis koguaeg, hinges rõhus ja peopesad ning silmanurgad märgusid iseeneslikult. Lõpplahendus oli aga see koht, kus kõik see eelnmetatu minu jaoks mitmekordistus ning ma lausa kordasin mõttes enda jaoks: „Saa läbi, saa läbi, saa läbi!"

Raamatuna on „Klass" kahtlemata hästi kirjutataud. Seda tõestab juba fakt, et kõik toimunu mulle ja teistele lugejatele nii korda läheb. Lihsalt teemakäsitlus on ju ilmselgelt väga ränk, seda eriti Eesti ühiskonnas. Ma usun, et see ongi peamine tegur, mis raamatu minu jaoks nii raskeks tegi, et kogu  nn tapmine ja tagaajamine toimub mulle nii omases keskkonnas, kus selliseid asju õnneks peaaegu ei juhtu (ptui ptui ptui). Üks asi on lugeda vererohketest võitlustest ja kasvõi mõrvadest näiteks fantaasiaromaanidest, kus kogu tegevus tundub niigi meie omast nii erinev ja kauge, et ka sellele lisanduvat verevalamist võib nimetada selle elu loomulikuks osaks (vähemalt romaanimaailmas). Hoopis midagi muud on tajuda seda reaalse maailma keskkonnas, pealegi sellises, kus mina isiklikult tunnen, et võiksin vabalt ka ise sinna sisse kuuluda. Ma ei tea, kuid pakun siiski, et filmina ei oleks ma seda lõppu või üldse kogu romaani tegevust niivõrd rängalt üle elanud. Pilt pidi küll ütlema tuhat sõna, kuid selgemad ja mõjusamad on need sõnad siiski nendena, mis nad on - sõnad. Ja need võivad kuratlikult haiget teha.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!