Valdur Mikita „Mikita keeleaabits. Põliskeele omailm"

Arvestades, et too raamat sai soetatud juba jõulude ajal ja praegu on juba juuli, on tolle raamatu lugemine mul omajagu aega võtnud. See ei ole lihtsalt selline teos, mille saab ühel õhtul kätte haarata ja omale unejutuks ette lugeda, vaid see nõuab ka pidevat kaasa mõtlemist, püsivust ja kahtlemata ka kriitilist meelt. Kuna tegu ei ole ju üldtuntud ja kinnitatud keelereegite või millegi sellisega, vaid ühe keelemehe nägemuse, kogemuse ja arvamusega meie keelest, ei peakski kõike automaatselt sulatõena võtma ja masinlikult kaasa noogutama.

Mikita kujutab oma teoses keelt kui elusolendit, kes kasvab, areneb, liigub ja muutub ajas nagu iga teine. Tal olevat ka oma teadvus ja suund. Seepärast ei saavat keelt tegelikult foneetilisse alfabeeti suruda, kuna see piirab keele liikumist ja ei lase tal olla vaba. Üsna selgeks teeb keelemees, et tema arvates ei ole eesti kirjakeel ja õigekiri üldsegi kõige olulisemad keele juures, vaid hoopis tunnetus, millega me keelt kasutame ning millisena keelt oma keelel tajume. Jah, sõnamängudel on samuti raamatus väga suur osa.

Naljakas tundus mulle natuke aga see, et kui autor rõhutab nii palju keele tunnetuslikku poolt ja teeb mõistetavaks, et keelt peaks rääkima ja kasutama mõnuga, siis miks kasutab ta oma tekstis nii arvukalt raskeid ja keeltkrussitavaid sõnu. Täiesti ausalt oli minul pidevalt sõnaraamat kõrval, kui raamatut uurisin, et saaksin ikka ja jälle mulle täiesti võõraid sõnu järele vaadata ja omale tuleviku tarbeks kirja panna. Tunnistan, et kirjutasin sõnade „tõlked" otse raamatulehekülgedele, mõeldes autorile, kes märkide kasutamist otse keele juures kindlasti pahaks ei paneks.

Kriitilist mõtlemist mainisin seetõttu, et ma ei olnud tegelikult üldse kõigega nõus, millest raamatus räägiti. Mina olen ikka alati austanud kirjakeelt ja pidanud tähtsaks selle tundmist koos kõigi komade ja koolonite ja jutumärkidega. Tema arvamus, et me peaksime keelt kasutades lähtuma pigem selle tunnetusest, jättes vajadusel kirjakeele kõrvale, kõlas minu jaoks pigem noorte koolipoiste ja emakeeleõpetaja omavahelise vestlusena, kus lapsed ei olnud viitsinud kodutööks jäetud õigekirjaharjutust ära teha. Tundub, et ma siis lihtsalt olen niivõrd konservatiivne, kuna kirjaks muudetud keel takistavat keele arengut (või taandarengut?).

Oma mõtete illustreerimiseks oli autor raamatu lõppu kogunud ka posu jooniseid ja ülepaisutatult mängulisi luuletusi, mis kõik olid seotud kirjakeelest (ja ehk ka ühetimõistetavast tähendusest) lahti löömisega ning keelel vabalt elada laskmisega. Minu arvates olid needsamad värsid suurepäraseks tõestuseks, et kirjakeel ei takista keele arengut, kuna luules on ju ometi kõik lubatud - see pole midagi uut. Keelejoonised tundusid minule küll natuke jaburad, kuna mõjusid kuidagi väga meeleheitlikult, üritades endi kohalolu neil lehekülgedel õigustada. Luuletused olid oma sisu poolest samuti minu jaoks liiga tobedad, aga ega ma pole kunagi eriline absurdiaustaja olnud.

Tore oli aga ikkagi see, et raamatust õppisin ära päris palju uusi väljendeid ja keerulisi sõnu, mille tähendusest mul enne aimugi polnud. Iseasi, kas ma neid kõiki ka kasutama hakkan, kuid vähemalt ei jää ma tulevikus erinevaid tekste lugedes ehk lolliks, kui midagi ei mõista.

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!