Marissa Meyer „Cinder"

Kes poleks väiksena lugenud, sadu kordi kuulnud ja ise ümber jutustanud vanu muinasutte, sealhulgas ka vana head „Tuhkatriinut"? Kõik teavad lugu vaeslapsest tüdrukust, keda sunnivad tööle tema õel kasuema ja kurjad kasuõed ning kes peab oma musta töö tõttu kogu aeg tuhane olema, sellest ka tüdruku nimi - Tuhkatriinu. Kui kuri kasuema oma tütardega aga ükskord ballile hakkab minema, jääb Tuhkatriinu neist maha, teda kaasa ei lubata. Tüdrukule tuleb appi aga haldjast ristiema, kes võlub plikale kauni kleidi, kristallkingad ja moondab kõrvitsa tõllaks, et Tuhkatriinu saaks koos teistega ballile lõbutsema minna. Tüdruk peab aga südaööks tagasi olema, sest siis moondub kogu silmapete endiseks tagasi. Ballil kohtubki Tuhkatriinu printsiga, tantsib temaga ja lõbutseb toredasti, kuni kell saab kaksteist ja tüdruk pageb lossist niisuguse rutuga, et kaotab trepil ühe oma kingakese. Selle kinga järgi hakkab prints oma kadunud silmarõõmu kogu kuningriigist otsima, kuni leiabki lõpuks vaese teenijatüdruku, kellele king istub kui valatult. Saabub õnnelik lõpp ja Tuhkatriinu abiellub kauni printsiga.

„Cinder" on esimene osa Marissa Meyeri Kuu kroonikate raamatusarjast, milles iga raamat kujutab endast teadusulmelist ümberjutustust mõnest tuntud ja armastatud muinasjutust. Sarja esimeses osas on peategelaseks tüdruk nimega Cinder, kes elab meie mõistes kaugel tulevikus, pärast neljandat maailmasõda. Tehnika areng on jõudnud sinnamaale, et inimesi muudetakse küborgideks ehk osi nende kehadest asendatakse metalljäsemetega, mõnikord isegi manipuleeritakse nende närvisüsteemiga. Juba mitu sajandit on inimesed asustanud ka Kuud. Peale põhjalikke sõjalaostusi on maailmas moodustunud uued valitsusüksused ning Maa uute piiride järgi ära jaotanud. Cinder elab Uus-Pekingi keisririigis, kus „Tuhkatriinu" loost inspireeritult saab tema armuobjektiks muidugi riigi noor ja nägus prints Kai. Kai kroonitakse ka keisriks peale oma isa surma Maad haaranud surmava katku ehk sinipalaviku tõttu. Miljonid on surnud, vastumürki pole leitud.

Nagu näha, on raamatus paljutki, mille üle mõelda. Kõige aktuaalsem hetke olukorda arvestades ongi ehk kogu katkuepideemia laine, mis inimesi üle kogu maakera juba üle kümne aasta kimbutanud on. Raamatu kirjelduste järgi on katk äärmiselt nakkav, samuti ravimatu ning äärmiselt kiiresti kulgev. Sellest ajendatult leidsin väga ebaloogilise olevat selle fakti, et lokkavast haiguspuhangust hoolimata korraldatakse kõikjal arvukaid rahvakogunemisi. Mainitud oli laata, festivali, meeleavaldust, balli, rääkimata haiglast, kuhu oli ühte ruumi kokku pandud mitme erineva haigusstaadiumiga haiged tihedasti kokku. Võib-olla inimene, kes ei olnud ülemaailmset pandeemiat veel kogenud, võis oma naiivsuses sedasi kirjutada, kuid nüüd, kui kogu reaalne maailm on selle kibedat maiku tunda saanud, usun ma, et ükski kirjanik ei julgekski enam nii muretult haigusest kirjutada. Mainitud ei olnud ühtki ennetavat nähtu, ka kõige pisemat nagu teistest eemale hoidmist, enne kui esimesed haigusilmingud olid juba tekkinud. Pole ka ime, et viirus nii piiramatult levib, kui mingeid ennetusmeetmeid käsitlusele pole võetud. Leian, et see osa raamatust oli kirjutatud natuke lohakalt.

Eraldi tahtsin mainida veel inimasustust Kuul. Ma ei ole kindel, kas raamatus oli otse öeldud, et inimesed siirdusid sinna elama, kuid oleks loogiline järeldada, et see nii oli. Sel juhul ei saa ma aru, kuidas inimestel, kes on oma Maal elavatest kaaslastest isoleeritud olnud, võib välja areneda uus ja ennenägematu võluvõime, teine, vereprooviga eristatav veri, mainimata veel immuunsust katku vastu. Seda kõike oli kuidagi liiga palju ning seletusi liiga vähe, et oleksin selle hullusega rahule jäänud. Mõned asjad tundusid lihtsalt natuke liiga mugavad loo arengu jaoks, et olla tõsiselt meelierutavad.

Raamat tervikuna oli aga üldiselt päris tore. Muidugi oli loo üldine suund juba algusest peale mulle teada, arvestades, et tegu on vaid tuntud loo taasjutustusega. Autor oli loo kirjutamisel aga ka üsna originaalseks jäänud, tuues sisse elemente teadusest ja tehnikast, ka ajaloost. Loo kulg oli hea tempoga, otseselt igav ei hakanud. Muidugi oli lugu natuke etteaimatav ja sealjuures ka veidi naiivne ja lihtsakene, kuid ühe palletipuhastajana toimis teos väga hästi!

Loed lehekülje - ei saa arugi, kui üks riiulitäis sest sai!