David Almond „Skellig"

 Ma olen juba pikemat aega vaevelnud mulle vaimustust tekitava lugemisvara vähesusest tekkinud hädas, mis mu loomingulisele poolele ka pärssivalt on mõjunud. Pigem olen viimasel ajal sattunud lugema üsna keskpäraseid teoseid, mis kuhjumisel isegi mu üleüldist lugemisisu taandama on hakanud. Täpselt õigel hetkel ilmus minu teele tänu abistava raamatukogutädi soovituse aga „Skellig", mis sellesse painajalikku rutiini värskendava ja tervitava vahelduse tõi.

„Skellig" on noorsooromaan, mis minu hinnangul iseenesest ei kõla just parima rutiinilõhkujana üksluisusesse. Selle eelarvamuse lõksu langesin ka mina, kui ei julgenud raamatukogutöötaja heatahtlikule soovitusele kohe viisakalt ära öelda. Praegu tänan ma õnne, et too imekaunis romaan minu kätte sattus, sest tõsimeeli nautisin iga lauset sellest. Positiivse märguandena suurepärasusest mõjus juba see, kui lugesin raamatu sisekaanelt, mida eranditult alati uurin, et esimest korda on teos avaldatud juba 1998. aastal, mille käesoleva aasta uustrükki mina hetkel käes hoidsin. Kui raamat omale 20 aastat hiljem veel uustrüki saab, peab see ju ometi sisult midagi väärt olema!

Minu suurimaks heameeleks oli mul täielik ja tuline õigus, et raamat oli suisa suurepärane! Sisu poolest oli tegu ehk isegi mõistujutuga, mille tähendust iga lugeja endale ise tõlgendab. Minu jaoks oli „Skellig" lugu kustumatust lootusest, mis toob välja inimhinge kaunimad küljed. See oli imeliselt sõnastatud meenutus, et miski pole lootusetu, kuni vähemalt kellelgi on alles usk ettevõetu õnnestumisse. Teos kubises mõtteteradest ja peidetud soovitustest, millest ometi mitte ükski ei olnud iganenud ega liigkasutatud, vähemalt minu jaoks. Kasvõi näiteks see kaunis mõte:

„Mõnikord arvame, et oleme võimelised kõik välja selgitama. Aga ei ole. Me peame laskma endal näha seda, mis on, ja kasutama oma kujutlusvõimet."

Kirjastiili poolest sümpatiseerisid mulle teose oskuslikult vormitud lühikesed ja täpsed, kuid väga tabavad laused. Olen alati näinud suurt vaeva, et läbi närida näiteks 19. sajandi kirjanike kilomeetripikkuseid lauseid, millesse korraga peidetud mitmeid mõtteid. See pole mulle kunagi meeldinud. Just „Skelligi" mõnusalt lühidad laused panid mu seda päriselt mõistma. Selleks, et oma ideed väljendada, ei ole vaja palju sõnu, vaid hoopis enesekindlust mõtte välja ütlemisel. Soovin kindlasti tutvuda ka autori ülejäänud töödega, kuna jumaldan tema kirjastiili ja lihtsat ning tänu sellele võluvat loo ülesehitust.

Loed lehekülje - ei saa arugi, et üks riiulitäis sest sai!